Vesi rikkus mitu aastat kodutehnikat ja tervist

Talupidaja Margus Kajastu tõi kaevu puhastades põhjast välja 300 kilo lubjakivi, mille seest hiljem paljastus mineraal nimega püriit ehk kassikuld. Foto: Madis Sinivee

Paikuse vallas asuva Lillevälja aiandustalu peremees Margus Kajastu on tagantjärele tark, et poleks tohtinud neli aastat tagasi kaevatud kaevu vett üldse tarbida.

Vee joogikõlbmatus ilmnes suve hakul, kui Kajastu viis proovi AS Pärnu Vee laborisse hindamiseks. Analüüs näitas raua üleküllust ja muudki näitajad olid liialt kõrged. Külalised kurtsid, et Kajastute vesi on magusa maitsega. “Meie arvasime, et see on normaalne,” tähendas peremees.

Nelja aasta jooksul, mil pere tarbis vett joogiks-söögiks, majapidamises, aga ka taimede kastmisel, rikkus vesi hulga kodumasinaid. Välja on tulnud vahetada üle kümne veekeetja. Kajastu rääkis, et lõpuks ostsid nad kallimaid Boschi mudeleid lootuses, et kvaliteetsemad seadmed peavad kauem vastu, aga ei kestnud needki. Pesumasin on peres juba kolmas. “Dušiotsik on aastaga kutu, nagu kivi kasvaks asjade peale. WC-potis kasutame veepehmendajat, muidu katub pott rauase kihiga,” tõi mees veel näiteid.

Ette on tulnud seiku, mida pere ei osanud tänini vee halva kvaliteediga seostada. Perenaine märkas, et tema juuksed on viimastel aastatel rabedad ja katkevad. Pereliikmeid vaevas tihti kõhuhäda. “Mõtlesime, et viirushaigused. Talvel oled rohkem kodus, suvel sööd-jood sagedamini väljas,” meenutas Kajastu, ent neid ebameeldivusi ei seostanud ta veega.

Peremehel on viimasel ajal tulnud sagedasti hambaarstigi külastada. Tohter imestanud, et poole aastaga tekib hammastesse neli–viis auku.

Kevaditi on talu kaevuvesi muutunud sedavõrd pruuniks ja läbipaistmatuks, et puhast joogivett tuleb kanistritega tuua vanemate juurest.

Pärast analüüsi kättesaamist otsustas pereisa kaevu puhastada: võib-olla teeb kogunenud sete vee halvaks? Kaevu põhja rookis ta paar aastat tagasi niisamuti, eemaldades muda, liiva ja rauasodi. Veel arvas ta, et soovesi jookseb kaevu sisse ja vesi värvub seetõttu tumedaks.

Suve lõpus võttis Kajastu koos puhastamisega ette kaevu sügavamaks rammimise ja tõstis põhjast välja hea hulga lubjakivikamakaid.

Ligemale kuu aega hiljem, kui vihm oli kivilasult muda maha pesnud, avastas Kajastu hunnikus sätenduse ja detektor näitas metallisisaldust. Kivide väljatoomisel oli tunda olnud väävlilõhna.

Kivide pildid riputas Kajastu sotsiaalmeediasse, et ehk keegi teab, millega tegu. Kunstnik Tiina Ojaste pidas fotode põhjal tõenäoliseks, et tegemist on püriidiga. Erialaga seoses on ta mineraale uurinud ja püriit on selline rauast ning väävlist koosnev mineraal, millest valmistatakse ehteid. Inimesed nimetavad püriiti kullaga sarnasuse tõttu sageli kassikullaks. Ojaste jutustas, et püriit on Eestis üsna tavaline ja teda leidub aluskivimites palju.

Keskkonnageoloog ja Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura kinnitas, et fotodel on tõepoolest enamjaolt näha püriit. Ta ütles, et Eesti karbonaatkivimid (lubjakivi, dolomiit) sisaldavad pea alati teatud koguses hajusat püriiti, kuid kaevu kaevamisel otse maagisoonele sattuda on haruldane.

Püriiti leidub Eestis aluskivimites palju. Foto: Madis Sinivee

Kui püriit on lubjakivis hajusalt, võib sellega kokku puutuva vee sulfaatidesisaldus olla Puura ütlust mööda pisut kõrgem, aga probleeme ei tekita. “Lubjakiviga kokkupuutel püriidi happelised laguproduktid neutraliseeritakse momentaanselt,” selgitas Puura.

Kui kaevu veetase on madalam, püriit oksüdeerub ja tulemusena suureneb vee sulfaadi- ja rauahulk. “Väga kõrge sulfaadisisaldusega vesi tekitab kõhulahtisust, raud rikub kodumasinaid,” kirjeldas Puura neidsamu probleeme, millega Kajastud maadlesid.

Teadlase andmetel tuleneb aga veel suurem oht püriidiga kaasnevate muude sulfiidsete mineraalide oksüdeerimisest. Sellest tingituna on tõenäoline, et kaevuvees leidub näiteks kõrges kontsentratsioonis arseeni, pliid, tsinki.

Kuna nimetatud metallid võivad tervist tõsiselt kahjustada, ei soovita Puura Kajastutel kaevuvett tarbida ja kui on juba tekkinud kahtlus tervisemõjude suhtes, tuleb kindlasti pöörduda arstide poole ja rääkida võimalikust metallimürgistusest.

Lillevälja talupere loodab joogivee murele peagi lahenduse leida. 15. novembriks valmib 100 meetri sügavune puurkaev, millest loodetavasti voolab kvaliteetset joogivett. Puurkaevu tegemine oli juba läinud aastal plaanis, aga siis polnud projekti dokumendid korras ja luba saadi tänavu kevadel. Esialgu taotles pere kaevu sügavuseks 120 meetrit, sest naabritel on 60 meetri sügavate puuraukude veega probleeme esinenud: puhastusfiltrid ummistuvad kiiresti. Keskkonnaamet aga nii sügavat ei võimaldanud.

Kaevu puurimine pole odav lõbu, kokku läheb see Margus Kajastu andmetel maksma 9000 eurot, millest kolmandik tuleb perel endal tasuda ja ülejäänu katab riigi toetus.

Vee kvaliteedi uurimine jääb omaniku mureks

• 15,4 protsenti elanikest saab oma igapäevase joogivee individuaalsest salv- või puurkaevust, mille korrasoleku ja vee kvaliteedi eest vastutavad omanikud ise.
• Igal aastal peaks analüüsima vee mikrobioloogilisi näitajaid: soovituslikult Escherichia coli ehk kolibakterite ja enterokokkide sisaldust.
• Keemilisi näitajaid tasuks kontrollida kord kolme aasta jooksul. Aktiivses põllumajanduspiirkonnas võiks uurida nitritite, nitraatide ja pestitsiidide, naftasaaduste ja fluoriidide esinemist.
• Indikaatornäitajatest soovitatakse uurida lasta kaevuvee ammooniumi-, raua- ja mangaanisisaldust.

Andmed: terviseamet