Kommentaar: Väikeriigi raske olemine

Süüria-vastane meeleavaldus Londonis. Foto: Reuters

Lõppenud nädal kippus pakkuma sensatsiooni: EUobserveri andmete põhjal olla viivitus Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamiseks Süüria juhtkonna vastu tulenenud Eesti vastuseisust, kuna too kartvat oma röövitud ja väidetavalt Süüriasse toimetatud seitsme ratturi elu pärast. Kohapealsest pressist võttis sellest kolm päeva hiljem tuld Liibanoni ajaleht An-Nahar, mille kinnitust pakutud versioonile levitati Eesti meedias 8. mail.

6. mail saavutasid ELi suursaadikud kokkuleppe sanktsioonide kehtestamiseks Süüria 13 tipptegelase, ent mitte president Bashar al-Assadi vastu – otsus, mille kinnitas ELi välisministrite nõukogu eile. Olemasoleva info põhjal kipub jäämagi mulje, et Eesti tegi kõva välispoliitikat.

Arusaadavalt selgub tõde – eeldatavasti küllaldane osa sellest – alles siis, kui ratturid ükskord vabastatakse. Praegu, kui siinkirjutaja ei tea, mida välisministrid otsustavad ja mismoodi seda avalikkusele serveeritakse, pole liigne selgitada üht-teist poliitika serveerimisest olukorras, kus kambas on suured Peetrid ja väiksed Peetrid. Mõistagi teevad otsuseid ennekõike esimesed, kuid poliitikas kipub tihti välja kukkuma nii, nagu tulnuks idee mõnelt väikeriigilt.

Eestiga ühenduses on siin hea näide ELi 1997. aasta otsus jagada Balti riigid kaheks – järjekordne meelepärane otsus Venemaale –, ent see lavastati sääraselt, et Eestile endale anti toonase peaministri Mart Siimanni isikus võimalus kuulutada: Eesti on valmis üksinda läbirääkimiste laua taha istuma. Kohe Siimanni järel sõna saanud Leedu peaministrile tuli see sõnum üllatusena ja ta ei hoidnud end tagasi. Suurriikide esindajad aga muhelesid ja arvestasid Siimanni lubadust. Nii sattus Eesti edasijõudnute sekka ja Läti-Leedu jäid mahajäänute gruppi. Balti ühtsusest polnud jälgegi.

Õnneks läks nii, et Venemaa näitas varsti oma imperialistlikku nägu ja midagi põhjendamata – pretsedenditu lugu ELi praktikas! – pandi edasijõudnud ja mahajäänud päevapealt samasse gruppi.

Praegu söandan mina küll väita, et kui reklaami kohaselt sõltumatu EUobserveri veebi versioon läheb suuremas mastaabis käibele, on tegu taas kõigest Eesti taha varjumisega. Nädal tagasi kirjutasin, et ”Obama otsib oma Milosevici” – targem on vastasleeri juhti mitte hävitada, vaid kasutada teda rahu kehtestamiseks. Just selles vaimus tuleb vaadata Liibüas toimuvat. Agressiooni alguspäevil oli Briti välisminister konservatiiv William Hague esimene, kes 21. märtsil ei välistanud Muammar al-Gaddafi tapmist. Järgnes poolteist kuud Liibüa pommitamist, kuid ühel hetkel hakati sõjaliste eesmärkide kõrval purustama kõiki Gaddafi elamise-töötamisega seotud paiku. Kuni 2. mail tapeti tema poeg ja kolm lapselast.

Sama päeva hommikul oli tulnud Osama bin Ladeni tapmise sõnum ja 3. mail kiirustas NATO ametlik suuvooder James Appathurai teatama, et ”Gaddafi surm pole meie eesmärk”.

Päev hiljem andis Prantsuse välisminister Alain Juppe koguni lubaduse, et Gaddafit ei tapeta!? Loogiline jutt, sest vaid Gaddafi saab kamandada ühte poolt kodusõja lõpetamiseks. Sama lähenemisnurk maksab Süürias elik Iisraeli naabruses. Ikka on vaja teada, kellele võim üle läheb, ja Bashar al-Assad seda ju igaühele ei anna! Siinkohal leiab analoogiat Jeemenist, kus vahendajad, kelle taga on Washington, Pariis ja London, on nõus, et esmalt läheb võim presidendilt tema enda valitud asepresidendile ...

Mõne loorberi saamise väljavaatest hoolimata tuleks jätkuvalt meeles pidada, et ratturite enda mainitud riikidest ja tegelastest on meile olulisim Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Mulle on ka ülaltoodud Prantsuse välisministri selgitus – ainuke säärane sõnum suurriikide välisministrite suust – paljutähenduslik ja mitme riigi kohta käiv.

Muidugi aetakse sellistel puhkudel eimidagiütlevat juttu või vaikitakse, ent kuna Eesti on mängust välja jäetud - röövitud ratturitel kästi teiste riikide juhtide poole pöörduda ja sellest tuleb meil lähtuda, on (kirjutasin sellest Õhtulehes) ääretult oluline Eesti rahva esindajate seisukoht. Seda saaksid kõik ülejäänud ehk ministrid, diplomaadid, ajakirjanikud kasutada küsimuste esitamisel, pöördumistes. Miks varjata, et kogu rahvas tunneb oma valitute kaudu muret ratturite pärast?