Joogikelner omastas üle 80 000 euro väärtuses alkoholi

Vein. Foto on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Elu pole alati mustvalge. Mõnikord libastuvad needki, kellelt seda kõige vähem oodata võiks. Hiljuti kohtus lahenduseni jõudnud erakordse juhtumi teeb veel erilisemaks see, et eksinule anti võimalus oma viga heastada.

Kaubandusettevõtte töötaja omastas üle 80 000 euro väärtuses tööandja alkoholi, mille mees müüs maha või tarbis ise ära. Valearveid koostades võttis ta endale pea 30 000 eurot firma raha.

Ettevõtte juht pöördus riisumisest teada saades politseisse, kuid laseb mehel firmas edasi töötada. “Ta on kogenud sommeljee ja oma ala spetsialist. Nii saab ta firmale tekitatud kahju hüvitada,” lausus juht uurijale ütlusi andes. Ettevõte tahab töötajalt tagasi 105 510 eurot ja 70 senti.

Kuna eksinud mees tunnistas teo üles, kahetseb seda siiralt ja jõudis tööandjaga kokkuleppele, ei avalda toimetus tema ega ettevõtte nime.

Olen väga rahul, et kõik ise üles tunnistasin. Olen stressist vabanenud ja loodan, et saan oma elu korda. Eksinu

Mees oli ametilt müügijuht, kuid tegeles pea kõigega peale raamatupidamise: ostis, müüs ja turundas alkohoolseid jooke, koostas aruandeid, oli transpordi- ja laomees.

Varem kriminaalkorras karistamata joogikelner pole iseloomult kurjategija ega halb inimene. Ta on mees, kellel isiklik elu kasvas üle pea. “Minu palk oli suhteliselt väike ja kulud ületasid isiklikus elus tulud,” avaldas ta enne kohut uurijale. Mees rääkinud oma muredest ülemusele, kes lausunud seepeale, et iga mees peab ise hakkama saama.

Tööline püüdiski seda teha. Omal moel. 2012. aastal hakkas ta ettevõtte raha ja napse kõrvale panema. “Müüsin kaupa klientidele arveteta,” tunnistas ta. “Alguses tuli raha kassasse. Hiljem sain pangakaardi, et saaksin raha ise ettevõtte kontole panna. Paningi raha sinna, aga mitte kõike.”

Toimetus ei avalda üksikasju selle kohta, mis viis varem üksnes positiivsega silma paistnud ja elus palju head teinud mehe nii kaugele. Küll võib öelda, et nii kannatusrikast elu ei sooviks keegi oma vaenlaselegi. Probleemidega toimetulek nõudis palju raha. Ja lumepall aina veeres.

Ummikusse sattunu mõistis, et käitub valesti. Pinge aina kasvas. Üksvahe hakkas ta stressi tõttu üha rohkem alkoholi pruukima. Mitu aastat võttis ta laost veini ja jõi igal õhtul kaks–kolm pudelit. “Aga meie veinid on väga kallid,” tõdes mees uurijale. Juttu kinnitab mitme lehekülje pikkune omastatud kauba nimekiri kohtutoimikus: paljud seal esitatud joogid maksavad kümneid eurosid, kallimad üle 100 euro.

Nagu ettevõtte juht uurijale märkis, usaldas ta töötajat täielikult. Aasta alguses märkas ta, et eraisikutest klientidelt on suurem summa saamata. Kui juht tegi ettepaneku võlglastega ise tegelda, ütles müügijuht, et teeb seda ise. See tundus ülemusele kahtlane. Nii tellis ta audiitorfirma ladudesse inventuuri tegema. Nüüd olid töölise süümepiinad nii suured, et ta tunnistas kõik üles.

Pooled tegid võlatunnistuse ja sõlmisid lepingu selle kohta, et spetsialist töötab ettevõttes nii kaua, kui on võla tasa teeninud. “Minu arvutuste kohaselt peaks minema selleks neli–viis aastat,” sõnas viga heastada sooviv mees.

Töötaja ülesanded jäid laias laastus samaks. Ainukese vahega, et ta ei käitle enam raha ega ühtegi toodet. Kontrolli raha üle võttis ettevõtte juht enda peale.

Kauba ja raha omastamine ei tulnud aastaid välja, kuna müügijuht ütles inventuuri ajal raamatupidajale valesid arve. “Enne inventuuri tegin nii-öelda eelinventuuri, lugesin kastid kokku ja panin neile numbrid peale,” avaldas ta. “Kui inventuuri tegema hakati, ütlesin valed numbrid ja need pandi kirja. Mind usaldati.”

Valearveid tegi müügijuht paari aasta jooksul kümmekond. “Vahel ostis mõni rikas klient korraga 13 000 euro eest alkoholi,” tõi mees näite tehingust, mille puhul ta koostas suure summa varjamiseks väiksemad arved. Mõnele arvele kirjutas ta väljamõeldud, mõnele päris inimese nime. Arved jäid ostja allkirjata.

Kuriteos süüdistatav kinnitas tänavu uurijale ütlusi andes, et ei joo enam ega tunne alkoholi järele vajadustki. “Ma kahetsen väga, et nii käitusin. Olin stressis,” lausus mees. “Olen väga rahul, et kõik ise üles tunnistasin. Olen stressist vabanenud ja loodan, et saan oma elu korda.”

Pärnu maakohus mõistis süüaluse läinud kuul kokkuleppemenetluses süüdi suures ulatuses omastamises ja määras talle tingimisi poolteise aasta pikkuse vangistuse. Karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kolme aasta jooksul toime järgmist kuritegu.

Karistusseadustik näeb suures koguses omastamise eest ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Liisa Nuut, prokurör:

Kriminaalasja erandlikkust peegeldab süüdimõistetu käitumine kogu kriminaalmenetluse ajal ja enne seda. Selle mehe tõi kõigepealt tööandja juurde ja seejärel prokuratuuri ukse taha südametunnistus ja siiras kahetsus. Võtsime seda arvesse.

Karistus kuriteo eest peab olema tõhus, aga samamoodi on oluline kaitsta kannatanu huve ja vaadata otsa süüdistatavale. Milline lahendus on parim? Süüdimõistetu on teinud oma tööandjaga kokkuleppe: ta töötab samas kohas edasi ja hüvitab tekitatud kahju vabatahtlikult. Samal ajal aitab mõistetud kriminaalkaristus teadvustada omastamise tõsidust.