Mullu detsembris teatas sotsiaalministeerium, et toetab uuest aastast jõustuva seadusemuudatusega kõikide lahkunute matuse korraldamist 250 euroga. 6. veebruari leheloos kirjutasime, et sellegipoolest võivad paljud abivajajad jääda rahata.
Nimelt määravad matusetoetuse maksmise tingimusi omavalitsused. Mõni neist on lisanud matusetoetuse maksmise regulatsiooni aga sätte, mille kohaselt antakse toetust vaid siis, kui sängitatava viimane elukoht oli just nende haldusüksus.
Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonnas tekitas avanenud olukord küsimusi. Nii palus osakond ministeeriumilt selgitust, kas sotsiaalhoolekande seadusega on kooskõlas olukord, kus omavalitsus saab jätta elanikule abi osutamata, kuna toetust taotletakse muu omavalitsuse registrisse kantud lähedase matmiseks.
Ministeeriumi teatel on seni lähtutud loogikast, mille kohaselt riik on võtnud omavalitsustele matusetoetuse raha jagades arvesse piirkonna eakate arvu.
See tähendab, et otsuse tegemisel ei lähtu omavalitsus abi taotleja elukohast. Nagu Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver märkis, pole surnu enam abivajaja. Seega pole tema arvates mõistlik siduda toetust lahkunu viimatise elukohaga.
Vastasel juhul võib Kaukveri sõnutsi tekkida olukord, kus inimene ei saa oma elukohajärgsest omavalitsusest abi, kuna tema lähedane ei olnud sama omavalitsuse elanik. Samal ajal ei pruugi ta saada abi omavalitsusest, kus lahkunu elas, kuna toetuse taotleja elukoht on muus haldusüksuses.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Häli Tarum märkis vastuses Kaukverile, et Pärnu linna surnu lähedase sissekirjutuse kohaselt makstav matusetoetus on pigem erandlik. „Teie pöördumisest jääb mulje, et mõni üksik omavalitsus erineb matusetoetuse maksmisel teie linna praktikast,“ seisab raele saadetud kirjas. „Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt maksab suurem osa omavalitsusi matusetoetust surnud inimese viimase rahvastikuregistri kande kohaselt.“