Hansapäevade rännakud ajas ja iseendas

Viikingi küla Pärnu hansapäevadel, kus muistet rooga valmistama Mati Nuut. Foto: Urmas Luik

Seekordsetel hansapäevadel võis tavapäraste kauplejate ja esinejate vahelt leida ka inimesi, kes peomelu taustal pakkusid külastajatele rännakut ajas ja iseendas.

Juurte juurde pöördumise viise on mitmeid: sinna on võimalik jõuda nii hoolega ajalooõpikut tudeerides kui ka kõiksuguste iidsete oskuste läbiproovimisel ja omandamisel. Hansapäevad pakkusid külastajatele seda teist võimalust - raamat kinni lüüa ning kodust välja tulla ajalugu nuusutama.

Kahte tahku meie kultuuri- ja ajaloost pakkusid Tallinna värava külje all end sisse seadnud viikingiküla ja Munamäele püstitatud salapärane telk, kust küll laulu, küll juttu, küll trummimängu kostus.

Viikingikiivril polnudki sarvi

Kibedal lõunaajal, kui iga mees sai nahknuiaga võitlemist proovida, valmistas Mati Nuut parasjagu süüa. “Porgandil on kohe õige maitse,” rõõmustas Nuut ühepajatoidu sisse porgandeid lõikudes.

Kogu tooraine oli eheda maitse saavutamiseks Taluturult kokku ostetud. “Siga, kapsas, kaalikas,” loetles Nuut toiduaineid, millest hakkas valmima maitsev, toitev ja tervislik viikingisöök.

“Viikingiks olemine on elustiil,” rääkis Nuut ja seletas, kuidas maapuudusel pärisid vanemad pojad maa, nooremad aga läksid kõigist põhjala maadest viikingiteks. Eestist mindi Saaremaalt ja Põhja-Eestist. Kõikidest noorematest poegadest aga viikingeid ei saanud. Viikingiks läksid need, kelles oli rohkem seiklejavaimu ehk 7-10 protsenti elanikkonnast.

Seda, et viikingeid seostatakse Põhja-Eesti asemel pigem Skandinaaviaga, peab Nuut kahetsusväärseks asjaoluks, sest Eesti pinnal kestis viikingiaeg kauemgi, kui selle ametlik lõpp 1066. aastal. Peale selle on Eesti pinnalt leitud 5000 hõbemünti ja suur osa Eestimaast on veel läbi kaevamata. Ometi teevad müüdid oma töö, rahvuse teadvuse muutmiseks on vaja aega.

Üks sellistest valearvamustest on näiteks sarvedega viikingikiiver, mida Nuudi andmetel pole olemas olnudki. Nuut räägib, et sellisel valearusaamal võib olla kaks põhjendust. Sarvede tekkimise üks põhjus võis olla viikingite demoniseerimine munkade poolt. Teiseks aga legend 18. sajandil Inglismaal välja kaevatud pronksist sarvedest, mis oma materjalikasutuse tõttu kindlasti viikingiaega kuuluda ei saanud.

Ometi teeb massikultuur oma töö ja seetõttu ongi Nuut oma ülesandeks võtnud ajastu võimalikult täpse kujutamise, alates lõhnadest ja helidest kuni telgiehituseni välja.

Oma viisi otsimine

Tee juurte juurde võib viia ka läbi iseenda, läbi šamaanirännaku või laulmise. Šamaanitelgis võis igaüks trummilöökide saatel oma lemmikpaiku külastada ja endale olulistele küsimustele vastuseid leida.

Vaimse rännaku kõrval saadeti inimesed ka päriselt rännakule ja igaüks võis tajuda, kuidas kõndides võib leida lahendusi oma muredele.

Kaheksa aastat koolitajana töötanud Mikk Sarv korraldas hansapäevade jooksul neli töötuba ja andis kaks kontserti. Töötubades sai peale šamaanirännakute kogemise õppida taimepillide valmistamist, taimesuitsudega tervendamist ja regilaulu.

Mikk Sarve õpitubade eesmärk on süstida inimestesse usku iseendasse. “Meil on kõik olemas. Peame lihtsalt tähelepanu pöörama ja lugu pidama,” õpetab Sarv ja toob näiteks, kuidas kodu lõhnavaks muutmisel ei pea me sugugi poodi viirukiküünla järele jooksma. “Ka kadaka ja nõmmliivateega võib kodu lõhnama panna,” räägib Sarv.

Juurte juures olles on inimene enesekindel, kasvab ja saab ka teistele toeks olla. Ta on lahke meelega ja tunneb, et miski ei ohusta teda. “Loomine algab siis, kui oled kindel ja rahulik,” räägib Sarv.

Üheks viisiks, kuidas olla kindel ja rahulik, on laulmine. Regilaulu õpitoas tegeldi oma viisi leidmisega. “Laulul on tervendav mõju,” räägib Sarv ning toob näiteks selle, kuidas oigamine tihti valu puhul aitab.

“Aga võib juba varem laulda, et terveneda,” tutvustab Sarv lihtsat tarkust ja tuletab meelde, viisipidamine polegi asja juures peamine. “Oluline on, et igaüks suudaks kas või enda jaoks laulda.”