Linn võitleb lohakil majade omanikega vaid sõnaga

Kui Kalamehe 5 majast pool ähvardab kohe kokku kukkuda, siis maja teises pooles elatakse, nagu poleks midagi juhtunud. Foto: Urmas Luik

Pärnu linnavalitsusel napib väidetavalt võimalusi, mõjutamaks lagunenud ja silma riivavate majade omanikke oma räämas ehitist linnapildist koristama.

„Teeme ülevaatust igal kevadel ning sügisel hakkame jälle otsast peale - teeme puitelamute rajoonides majaomanikele märgukirju, et nad kindlustaksid oma hoonete ohutuse ning piiraksid majja sissepääsu. Oluline on, et majja ei asuks elama isikud, kes seal ei tohiks elada,” tõdes seoses hooletusse jäetud majadega Maire Nigul, Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonna ehitusjärelevalve teenistuse juhataja.

Et sellised märgukirjad ärataksid unarul hoone omaniku vilkale toimetamisele, ei tihanud Nigul väita.

Ehkki tal oli selles vallas tuua ka positiivseid näiteid, ei saanud juhataja mööda minna sellestki, et kehtiv seadusandlus töötab tükati lausa ripakil ja ohtu kujutava rajatise mahakiskumise vastu.

„On inimesi, kes ütlevad, et tahavad lammutada, aga tihti hoiavad nad hoone püsti selle pärast, et kesklinnas, muinsuskaitse alal, kehtib meil kord, et kui hoone on lammutatud, siis selle asemele uut ilma detailplaneeringuta ehitada ei saa,” nentis Nigul. „Aga kui tal on see vana kuur veel püsti, siis selle rekonstrueerimiseks on võimalik luba saada - selline seaduse uperpall.”

Raha ei ole

Niguli sõnul on Pärnu linnavalitsuse ehitusjärelevalve teenistuse menetluses praegu 71 objekti, nende seas nii omavolilised ehitised kui lohakil majad.

Viimastest silmapaistvamate kohta lausus Nigul, et näiteks Rääma tänaval tühjana seisva endise masinatehase omanikule on linn saatnud mitu märgukirja ja teinud rea ettekirjutisi, viimane lausa linnapea enda allkirjaga, ent adressaadi vastus on olnud lakooniline: puuduvad vahendid lammutamiseks.

Seega on ebamäärane ka aeg, mil masinatehase territooriumil võiks realiseeruda tunamullu ajakirjandusestki läbi käinud Eston Ehituse kavatsus rajada kõnealusele territooriumile 3000 ruutmeetri suurune ärihoone, kolm korruselamut ja suur terrassiala.

Samuti on ebakindel vahetult Pärnu muuseumi uue hoone kõrval Põhja 1 laguneva kunagise soolaaida tulevik.

Ligikaudu kümmekonna aasta eest rahaküllasel ajal aida ostnud ja sinna hotelli rajada plaaninud ettevõtja Raivo Tõnismaa olla nüüd majanduslikes raskustes ning tema roosilised plaanid on närtsinud.

Uus ekspertiis

„Sellel probleemil pole kiiret lahendust, kuna tegemist on muinsuskaitse alaga, ka on objekt arheoloogiamälestis,” tõdes Pärnu linnavalitsuse ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Nigul.

Liiati on viimane tehnilise seisundi ekspertiis tehtud rajatisele 2005. aastal piirkonna detailplaneeringu kehtestamise raames ning juba see nentis, et ait, täpsemalt see, mis sellest järel on, on väga halvas tehnilises seisundis.

 Kuna varemete omanik soovib uut detailplaneeringut, praegu kehtiv näeb ette rusude säilitamist, on Nigul saanud linnavalitsuse juhtidelt loa tellida soolaaidale uus tehniline ekspertiis.

„Me ei saa teha ettekirjutust lammutamiseks, kuna hoone on nii planeeringu kui muinsuskaitse eritingimuste kohaselt ette nähtud säilitada ja ehitusseadus ütleb, et ekspertiisi võivad tellida mõlemad osapooled, siis on linn otsustanud selle ise tellida. Ekspertiis on vajalik hoone tegelikust olukorrast hinnangu saamiseks,” märkis Nigul.

Artikli ajendiks olnud pärnaka pahandamisele, et kaua tuleb selle kandi inimestel trotsida neile Kalamehe 5 pooleldi põlenud ja varinguohus maja ülemiselt korruselt kaelasadavat eluohtlikku prahti, vastas Nigul pikemalt.

Nigul nentis, et teenistus tegeleb nimetatud aadressil asuva majaga juba 2006. aastast, mil seal toimus tulekahju.

Omanikud olgu ühel nõul

Paraku on aga hoone ühisomand ja vähemasti seni pole ehitusjärelevalve teenistusel õnnestunud kõiki üheksat omanikku ühele nõule saada. Ent enne, kui omanikud ei ole üksmeelselt otsustanud, mis pooleldi põlenud majaga ette võtta – kas see taastada, lammutada, sellele ostja leida -, pole ka linnal Kalamehe 5 kohta miskit ütlemist.

„Meie ei saa nende omandiga toimuvasse sekkuda: kui omanikud omavahel kokkuleppele ei jõua, siis ei saa ka linn midagi teha” tõdes Nigul. „Põhiline, mida saame teha, on nõuda ohutusnõuete täitmist, et tulest kahjustada saanud hoone osas oleks tagatud kinnistu korrashoid ja et kannatada saanud hoone osa oleks ümbritsevale ohutu.”

Niguli sõnade järgi on oluline pidada silmas, et ehitis ei või ohustada ei selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda.

Seaduse kohaselt tuleb ehitist hoida sellises korras, et selle varisemisel või osade eraldumisel oleks välistatud naaberkinnisasja kahjustamine.

Äärmusliku abinõuna laokil hoonete suhtes rakendatava sundvõõrandamise kohta ütles ehitusjärelevalve teenistuse juhataja, et võimalusena on sundvõõrandamine seadusandluses küll olemas, kuid protsess iseenesest on väga kulukas ja aeganõudev.

„Praeguses majandusseisus puuduvad linnal materiaalsed vahendid räämas ehitiste sundvõõrandamiseks,” nentis Nigul.