Pärnu sümbol on muutunud häbiplekiks

Kipakale sillale pääsemiseks peab läbi lompide sumpama, ka sillake ise on nii vildak, et hooletum sammuja sulpsab sealt joonelt Pärnu jõe lainetesse. Foto: Urmas Luik

Aastaid Pärnu sümboliks kiidetud vasakpoolne muul on saamas linna häbiplekiks, sest muuli kõrval randa viivale teele tasub minna vaid säärikutes, teele jääva sillakese ületamiseks läheb aga tarvis nii meelekindlust kui õnne.

„Päevast on saanud nädal kuurordis ja Sa küsid: „Aga legend Pärnu muulist?” Vene keisrinna Katariina II käsul rajatud muulide paarist on sündinud loendamatuid legende. Kõigi nende tõestisündinud muinaslugude peategelaseks on armastus. Armastus ja romantika on Pärnus nii vastupandamatult õhus, et mähivad Sindki märkamatult endasse,” on kirjas Pärnu kodulehel linna tutvustuses. „Ja siis Sa leiad, et legend Pärnust ootab Sind muuli viimasel kivil.”

Paraku ei tiku turistid niiväga muuli viimasele kivile, nördinud on kohalik rahvaski.

Kallis suplus

„Olen lojaalne Pärnu kodanik ja tahaksin, et turistid oleksid niisama vaimustatud meie linnast kui me ise,” alustas oma kalliks maksma läinud rannaskäigu meenutamist ajalehele saadetud “reisikirjas” Lembi Sõro. „Kuid kui läksime koos sõpradega muulile … oi-oi-oi!”

„Oi-oi-oi!” tähendas läkituse autorile, et sopase tee jätkuna üle sonni viiv laokil ja libe sillake läkitas vette nii tema kui ta kaks seltsilist tükkis mobiiltelefonide ja fotoaparaadiga.

Ootamatust veeprotseduurist tummaks ehmatatud elektroonikariistade asemele osteti küll järgmisel päeval uued, kuid kirjutaja kahtleb väga, kas välismaised turistid oleksid oma materiaalse kaotuse lojaalse pärnaka kombel vaguralt üle elanud.

Õnneks oli linna külalistel vähemasti sel päeval oidu mitte otsida Pärnus ekstreemseid elamusi. „Vihaseid soomlasi, kes rajalt tagasi keerasid, oli palju,” tõdes Sõro. „Ometi aitaks paarist koormast killustikust, et jalad teel kuivaks jääksid.”

Pärnu linnavalitsuse keskkonna peaspetsialist Katri Sutt nentis, et kuigi muuli kõrval tee porine ja sillake lagunenud, ei ole kahjuks võimalik esimest neist kohe siluma ega teist parandama asuda. Et nii tee kui sild asuvad Pärnu rannaniidu looduskaitsealal, saab linn seal toimetada üksnes keskkonnaameti nõusolekul, kahjuks võtab iga bürokraatlik asjaajamine aega.

„Ilmselgelt nad selle loa annavad, aga nagu ametiasutustes asjad käivad, tuleb kõik enne kooskõlastada, see ei ole ühe päeva töö,” märkis Sutt.

Sild kaob lähipäevil

Väide on igati korrektne, ent Pärnu Postimees tõstis kõnealuse teema päevakorda juba suvel (“Pärnu muulil säilitatakse looduslähedust”, PP 27.07), nii et praegu taas pahameelt tekitava silla ja tee kõpitsemiseks on aega olnud rohkem kui küll.

Üleeilse jutuajamise käigus kinnitas Sutt, et kui omal ajal silla ehitanud OÜ Skeltmeri nüüd küsitav remondihind on linnale vähegi jõukohane, tehakse rajatis hädapärast korda, ei enam. Liiati viidavat sild esimeste külmade tulles minema. Neljapäevase ehk eilse väite kohaselt sünnib viimine lausa lähipäevil.

„Meil ei ole väga sügavat mõtet hakata silda kaheks-kolmeks nädalaks põhjalikult renoveerima, aga ilmselgelt peame midagi tegema, sest praegu on ta täiesti ületamatu,” konstateeris Sutt. „Silla põhjalik uuendamine tuleb kevadel.”

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskasutuse spetsialist Kadri Hänni ütles, ehkki nii jutuks sild kui tee asuvad kaitsealal, amet linna põhjendatud tegemisi neil objektidel keelama ei hakka. Muidugi juhul, kui nendega on enne läbi räägitud.

„Initsiatiiv peab tulema maaomaniku ehk linna poolt, eks me siis aruta, kui neil on meile konkreetne soov räägitud,” sõnas Hänni. „Ega me heale mõttele kätt ette pane, meie eesmärk ei ole arengut takistada, võib-olla anname mõne soovituse, kuidas asja paremaks teha.”