Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
/nginx/o/2011/11/04/820212t1h6b62.jpg)
Pärnu haigla reumatoloog vaatas tänavu suvel jalga vigastanud 63aastasele patsiendile otsa ja teatas rahumeeli, et teha pole midagi: tollel on vanainimeste haigus kallal, leppigu elama valuvaigistitega. Suur oli aga patsiendi üllatus, kui teine arst ta meniskivigastuse tõttu operatsioonile saatis.
Pärnumaal Paikusel elav Heli Sepa vigastas oma jalga tänavu suve alguses. Millal täpselt ja kuidas, naine enam ei mäleta, sest “ikkagi vana pea juba”. Fakt on aga, et juunis hakkas ta põlv kohutavalt valutama. Isegi nii, et valu ei lasknud öösiti magada.
MRT näitas meniskirebendit
“Käisin suvel Sindis perearsti juures,” meenutas 63aastane Sepa. “Mu perearst Ruth Leova oli ära ja teda asendas Sergei Kaminski. Ta saatis mind augustis Pärnu haiglasse reaumatoloog Lea Pangi juurde. Pank vaatas mind üle laua ja teatas, et mul on vanainimeste haigus osteoartroos. Tema seletusel sellele haigusele maailmas veel rohtu ei ole leiutatud ja ma õppigu parem valuga elama. Ja siis ta ütles mulle: “Ma ütlen, teil läheb teine jalg ka ära. Te peate seda uskuma”.”
Sepa sõnade järgi ei saanud ta kuidagi sellise vastusega leppida ja pärast veidi alla kolme kuud ootamist pääses naine reumatoloogi vastuvõtule Ida-Tallinna keskhaiglasse (ITKH).
“Tallinnas hakkas reumatoloog Tiina Veldi minuga tegelema,” kiitis Sepa. “Ta tegi mulle kõik vereproovid, röntgenivõtted ja saatis MRTsse (magnetresonants-tomograafiline uuring, toim).”
MRTst selgus, et naisel on artroos, samuti avastati mediaalse meniski degeneratiivne rebend ja vedelik liigeses.
Ehk rahvakeeli sai Sepa aru, et tema menisk on katki ja tuleb minna operatsioonile. See tehakse detsembri alguses Pärnus Villa Medicas.
Samuti leidis Tallinnas masinate all kinnitust Pärnus pandud artroosidiagnoos.
“Ma ei saa aru, kuidas sai Pärnu arst panna mulle diagnoosi midagi täpsemalt uurimata,” kurjustas Sepa. “Kannatasin sellepärast viis kuud suurt põlvevalu!”
Patsient oleks võinud olla kannatlikum
Pärnu haigla ravijuhi Veiko Vahula teatel oli Pärnus pandud diagnoos kõigele vaatamata õige ja edasisteks uuringuteks puudus arstil tol ajal põhjus.
“Esmasel visiidil ei määranud reumatoloog uusi analüüse ega röntgenuuringuid patsiendile seetõttu, et need ei oleks arsti hinnangul sel hetkel, võrreldes olemasolevatega, andnud patsiendil esineva osteoartroosi diagnoosimiseks lisainfot, küll aga oleksid suurendanud kiirguskoormust,” selgitas Vahula.
“Arstil ei tekkinud esmase viidi käigus meniskirebendi kahtlust, sest puudusid liigesfunktsiooni mehaanilised häired,” lisas Vahula. “Ilmselt ei tekkinud seda kahtlust ka suunanud perearstil, kes vastasel korral oleks patsiendi saatnud hoopis ortopeedi, mitte reumatoloogi vastuvõtule. Meniski degeneratiivseid rebendeid esineb küllalt sageli, need tekivad tihti täiesti tavalise elutegevuse foonil ja on isegi 20 protsendil asümptomaatilised ehk leitakse juhuslikult.
Meniski degeneratiivne rebend võib olla nii iseseisev haigus kui artroosi arengu tulemus.”
Vahula märkis, et artroosi kahtlusel ei kuulu MRT esmaste rutiinuuringute hulka. See on valikuuringuks juhul, kui on kahtlus trauma suhtes või esinevad liigesfunktsiooni mehaanilise takistuse ilmingud, mida Sepal aga ei olnud.
“Arstlik taktika on püstitada esmalt kõige tõenäolisem diagnoos sel ajal ja käsitleda seda,” jätkas Pärnu haigla ravijuht. “Kaebuste püsimisel oleks patsiendile järgmisel pöördumisel väga suure tõenäosusega teostatud täpsustava uuringuna just MRT, selline on tavaline praktika.
Just selle tõttu on oluline püüda usaldada arsti ja teha temaga pikemalt koostööd. Patsiendid, kes käivad ühe arsti juurest teise juurde, kogevad sageli just seda mida kaebaja: viimane arst tundub elupäästjana, esimene arst aga risti vastupidi …
Meie õnnetuseks jäi see korduv visiit meie haiglasse tegemata. Patsiendi õnneks käsitles ITKH kolleeg tema pöördumist kui korduvat ja tegi seetõttu täiendavad uuringud.”
Vahula lausus, et Pärnu haiglal on patsiendile tahtmatult tekitatud ebameeldivuste pärast väga kahju ja seetõttu palub raviasutus patsiendilt siiralt vabandust.
Arstil puudus vastutustunne?
Eesti patsientide esindusühingu (EPE) infojuht ja nõustaja Anne Veskimeister märkis, et nagu ta on aru saanud vastutustundega arstidega suheldes, tekivad paljud ravivead vähesest uurimisest.
“Meie riigis paraku arst ei vastuta eriti millegi eest, isegi juhtudel, kus viga on tuvastatud, ei ole võimalik temalt litsentsi ära võtta ega teda muul moel vastutust kandma panna kui kohtu teel,” ütles Veskmeister. “Vaid kohtu kaudu saab litsentsi võtta, samal ajal on kohtuskäik patsientidele tavaliselt ebamõistlikult kulukas tee.”
Infojuhi teatel on aga praeguse Eesti seadusandluse järgi patsiendil tõendamiskohustus ehk haige peab leidma tõendid ravivea kohta. “Neid tõendeid on aga võimalik hankida vaid arstidelt-spetsialistidelt, kes üksteise vastu eriti palju tolmu üles keerutada ei taha,” nentis ta.
Kaebuste korral on patsiendil Veskimeistri selgitust mööda kolm võimalust. Esmalt tuleks pöörduda otse haigla juhtide poole kvaliteedikontrolli taotlusega. Selleks tuleb esitada andmed asjade käigu ja ravi kulu kohta.
Tuleks küsida, kas konkreetse ravijuhtumi puhul käitus arst vastavalt tervishoiuteenuse kvaliteedinõuetele, osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisel tasemel ja tavaliselt oodatava hoolega, nagu sätestab võlaõigusseaduse 762. paragrahv.
Peale selle võib esitada terviseameti järelevalve osakonnale taotluse vaadata ravijuhtum üle ja küsida otse, kas arst on teinud kõik õigeks diagnoosiks vajalikud toimingud-uuringud.
Kolmas variant on pöörduda sotsiaalministeeriumi juures asuva tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole taotlusega anda eksperthinnang, kas tegu oli hooletusega haiguse diagnoosimisel ja sellest tingitud raviveaga.
Veskimeistri andmeil on TKE-le esitatavate kaebuste arv aasta-aastalt tõusnud: mullu oli neid 125.
“Tavaliselt inimesed pelgavad otse haiglasse kaebust esitada, kartes kättemaksu arstilt, mõnikord on see osutunud õigustatud kartuseks,” lisas Veskimeister. “Samal ajal on sellise kartuse ülalhoidmine haiglale kasulik, siis saab avalikkusele öelda, et “meile on esitatud väga vähe kaebusi”.
Siiski on suurematel haiglatel oma kvaliteedikomisjonid, kus taolisi kaebusi arutatakse ja sageli ravivigadest tõesti õppust võetakse.
“Nii et kirjalik pöördumine tasub selles asjas kindlasti koostada, selle sõnastamisel ja juriidilise tausta lisamisel saame abiks olla,” lõpetas nõustaja.
