Anneli Rabbi: Tahan teha kihvtide inimestega toredat kooli

Anneli Rabbil jagub Pärnu ühisgümnaasiumi vastse juhina värskeid mõtteid, kuid ta ootab ära kooliaasta alguse, et kolleegide ja õpilaste käest küsida, mida nemad arvavad. Foto: Lilli Tölp

Eile oli Pärnu ühisgümnaasiumi vastsel direktoril Anneli Rabbil esimene tööpäev. Kui Pärnu Postimees ühisgümnaasiumi jõudis, olid linnajuhid just hakanud koolijuhti õnnitlema.

Laual ootasid allkirjastamist paberid, millega direktor võttis vastu kooli vara, selle hulgas August ­Jakobsoni pronksbüsti, mis siinkirjutaja kooliajal asus Mai tänava koolimaja fuajees. See on ainus ese, mis meenutab kooli kunagist nimikangelast. Veel näitas direktor hoolikalt hoitud karpi, kus on 1962. aastal lõpetanute kingitud hõbedane koolikell. Sel sügisel heliseb see ühisgümnaasiumis 2. septembril.

Muutustest direktori kabinetis jäi silma koolijuhi uus tool, ent seekord polnud tegemist ebausu või paha auraga, nagu Pärnus kombeks, vaid praktilise vajadusega. Eelmise direktori Mart Kuuskmanni istumisalune andis peremehe viimasel tööpäeval rattad ehk need tulid alt lõplikult ära. Vastse direktori arvuti ühendamine võrku parasjagu käis.Vahepeal oli aeg, kus Pärnu väheste gümnaasiumide direktorid olid kõik mehed. Miks otsustasid kandideerida?

(Pikem mõttepaus.) Sellega on nii, et mais märkasin kuulutust, et otsitakse direktorit. Mind motiveeris kandideerima see, et tegemist on minu koolimajaga: 1987. aastal ­lõpetasin siin 6. keskkooli. Siia ­majja tulin juba nullklassi: see on olnud minu üks ja väga armas kool. Iga kord, kui sõitsin mööda Riia maanteed, vaatasin alati korraks kooli poole.

Kui sellele majale otsiti juhti, siis esimest korda mõtlesin sellele, aga ei jõudnud midagi teha. Olin seotud muude kohustustega. Pärast kahetsesin, et midagi ei teinud.

Kui selgus, et otsing jätkub, mõtlesin uuesti. Minu valik oli hästi kaalutletud, lugesin läbi kõik, mis ühisgümnaasiumi puudutas: arengu­kava ja muu. Siis helistasin Mart Kuuskmannile ja ütlesin, et julgen oma kandideerimist tunnistada.