Puudega noored unistavad oma külast ja kodust

Foto: Ants Liigus

Psüühilise erivajaduse ja vaimupuudega noorte vanemad seisavad laste täisealiseks saades raskete valikute ees: mis saab edasi inimesest, kes ei tule ise kõigega toime, kuid soovib siiski töötada, suhelda ja lõbutseda nagu noored ikka.

Üks variante on jätta noor vanematekoju edasi elama, muretsedes, ega ta vanemate tööl olles omapead maja kütma hakka või linna peale uitama lähe. Kui nooruk saab hakkama grupis tegutsemisega, võib ta osaleda päevakeskuste töös, mida on mitmes Pärnumaa omavalitsuses.

Vanematel, kelle järeltulijad vajavad ööpäevaringset abi ja juhendamist, tuleb teha keeruline otsus: kas hooldada noort kodus, mis sageli tähendab ühele vanemale tööst loobumist ja koduseks jäämist, või vastakate tunnetega võideldes leida sobiv hooldekodu.

Erivajadusega noor vajab toetamist

Pärnu erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskuses tegutseb vaimupuuetega inimeste päevakeskus Helin, kus paarkümmend klienti aega veedab ja igapäevaeluks vajalikke oskusi harjutab. Oma päevakeskus on MTÜ Maarjakodul Ravi tänaval.

Kaheksa erivajadustega inimest Pärnus saavad toetatud elamise teenust: elatakse omapäi, kuid neli tundi nädalas veedetakse tugiisikuga, kes hoiab eelarvel silma peal ja vajadusel aitab asjaajamisel.

Rehabilitatsioonikeskuse juhataja Monika Koppeli väitel saavad toetatud elamisega hakkama siiski väga vähesed erivajadustega noored ja neile, kes vajavad hooldust ööpäev läbi, jääb ainsaks variandiks erihooldekodu.

“Noore inimese edasise elu ja elukoha määrab ära tema toimetulekuvõime,” tunnistas Koppel valikute vähesust. “Tihti on nende noorte vanematel kõrgendatud ootused, kuid midagi ei ole teha: mõne valiku teeb loodus ise.”

Enamasti vanemad harjuvat, et neil on kodus tore noor inimene, kes aeg-ajalt käib päevakeskuses. Kui aga nooruk järelevalveta hakkama ei saa, jääb üle hooldekodu, mis polevat nii kole koht, kui vanemad kardavad. Tegu pole vanglaga, saab käia külas ja kodus puhkusel.

Hooldekodu klientuur on kirev

Tori hooldekodus elab 67 psüühilise erivajadusega inimest, kellest kolm saavad toetatud elamise ja ülejäänud ööpäev läbi erihooldusteenust.

Vanuseline kontingent ulatub alles täisealiseks saanutest pensionärideni. Mitu hoolealust on omasteta, tulnud otse lastekodudest.

Hooldekodu juhataja Kristo Kaukver näeb oma töös tihti vanemaid, kes võitlevad oma täiskasvanud lapsi hooldusele tuues mure, hirmu ja süütundega. “Enamasti üritatakse viimase piirini ise hakkama saada ja lähedast ikka kodus hoida,” nentis juhataja. “Siia tuuakse inimene siis, kui tõesti enam muud varianti pole.”

Samuti on Kaukveril tulnud ümber lükata eelarvamusi hooldekodude kohta: küll kardetakse vägivallatsemist elanike poolt või ebapädevat ja hoolimatut personali, küll muretsetakse turvalisuse pärast.

Tegelikkuses pole juhataja väitel Tori hooldekodus kliente, kes oleksid ohtlikud enesele või teistele. Majas on küll eraldusruum, kuid kasutatud pole seda viimased paar aastat. Samuti puudub Toris kinnine osakond, maja välisuks on lukus pigem klientide turvalisuse pärast, kuna ühel pool maja on jõgi, teisel pool maantee.

Kaukveri kinnitusel on Toris töötajad koolitatud ning teevad oma tööd südamega, paljud neist on oma ametipostil vägagi vilunud. Peale klientide igapäevategevuste juhendamise püütakse nende elu mitmekesisemaks teha sportlike tegevuste, muusika, käsitöö ja muu huvitegevusega. Kes suudab ja tahab, koristab ise oma tuba või toimetab õues, mõni võib käia omapead territooriumilt väljas.

Kõik kohad Tori hooldekodus on täidetud. Analoogseid asutusi töötab Eestis paarkümmend, siiski ootab kogu Eestis ööpäevase erihoolekandeteenuse järjekorras ligi 300 inimest.

Sama teenust pakub Pärnumaal psüühiliste erivajadustega klientidele sihtasutus PJV Hooldusravi oma Vändra ja Pärnu-Jaagupi osakonnas. Vändra sotsiaalmajas osutatakse tosinale psüühiliste erivajadustega inimesele igapäevaelu toetamise, toetatud töötamise ja toetatud elamise teenust.

Hooldekodu või kommuun?

Viimasel ajal on Eestis populaarsust kogunud vaimupuuetega noorte kommuunilaadsed külad, nagu Maarja küla, Camphilli küla ja Haraka kodu.

“Oma olemuselt on Maarja küla samuti erihooldekodu, ainult ilusas pakendis ja võimsa avalikkuse teavituskampaaniaga,” arvas Koppel, kes ei pea kommuune analoogsetest asutustest märkimisväärselt paremaks. “”Hooldekodu” on hirmutava kõlaga sõna ja sellepärast nimetavad teenust pakkuvad mittetulundusühingud seda asutust meeldivama nimega.”

Koppeliga polnud päris nõus Iivi Kallaste, kes on Pärnumaa erivajadustega laste ja noorukite vanemate ühingu juhatuse liige.

“Hooldekodus on inimene eeskätt klient, kelle eest hoolitseb personal,” väitis Kallaste. “Seal ei tehta tööd, võimete arendamise ja vaba aja veetmise võimalused on tihti kesised, piirdudes karaoke või kleepimise-voltimisega, mis ei vasta igas vanuses klientide huvidele.”

Samuti tekitavad Kallaste jutu järgi hooldekodudes vahel probleeme eri diagnoosiga hoolealused: lihtsameelsete ja heausklike Downi sündroomiga noorte vanemad kardavad neid saata asutusse, kus elavad ka psüühiliselt ebastabiilsed inimesed.

Juku kodu ootel

Kallaste mõttekaaslased ühingust unistavad oma erivajadustega noorte külast Pärnumaal, välja on juba vaadatud ühele lapsevanemale kuuluv maatükk Sauga vallas. Nimigi on olemas: Juku kodu. Praegu on idee alles noor, otsitakse andekaid projektikirjutajaid, kes mõttele liha luudele hakkaks kasvatama.

“Puuetega laste vanemate igapäevaelu on niivõrd keerukas, et ühiskondlikuks-vabatahtlikuks tegevuseks ei jää väga palju jõudu üle,” kommenteeris Kallaste projekti aeglast edenemist.

Üldjoontes soovitakse Juku kodu rajada Maarja küla põhimõttel ehk kogukonnas elamise teenust pakkudes. Sellised külad on rajatud puudega noorte vanemate eestvõttel, projektiraha ja heategevuse toel, riik ostab mittetulundusühingutelt teenust.

Noored elavad peremajades pideva valve all, kuid saavad aega veeta tegevusmajas, teha lihtsaid töid, teenida elatist maitsetaimede kasvatamise või käsitööga. Igal inimesel on külas täita oma ülesanne, nagu puhastada teid, kütta sauna, hoolitseda peenarde eest.

“Ka vaimupuudega noor soovib tunda end ühiskonnas vajalikuna, teha jõukohast tööd ja võtta osa kogukonna elust,” pidas Kallaste kommuunielu heaks lahenduseks. “Sellises külas saaks rohkem arendada noorte toimetulekuvõimet, sest vaimupuudega inimese oskused kipuvad hääbuma, kui neid pidevalt ei korrata.”

Tuleviku peremajad

Oma maja igatsuses elab MTÜ Maarjakodu kümme noort inimestki. Mõni aasta tagasi ostetud Karja 12s on remonditud esimene korrus, olemas on tegevusluba osutada ööpäevaringse hoolduse teenust üheksale inimesele. Nüüd ootab remonti teine korrus.

Pärnu rehabilitatsioonikeskusel on uue maja projekt, soovitakse ehitada kogukonnalaadse elukorraldusega maja kergema vaimupuudega inimestele, kuid ehitamisraha siiani leitud pole.

Lootuskiirena koidab psüühiliste erivajadustega inimestele elamisvõimalus AS Hoolekandeteenuste eestvõttel Vändrasse rajatavates peremajades, mis peaksid valmima 2012. aasta oktoobris.

AS Hoolekandeteenuste infojuhi Kadri Lehenurme teatel hakatakse kümnekohalistes peremajades pakkuma ööpäevast erihooldusteenust psüühilise erivajadusega inimestele, vähemal määral ööpäevast erihooldusteenust liitpuudega isikutele.

Klientideks saavad Pärnumaa inimesed, kes seni kohtade puudusel osutati erihoolekandeteenust mõnes teises Eesti paigas.

“Peremajades saab olema rahulik ja kodune elukeskkond,” lubas Lehenurm tulevastele klientidele. “Enamik elanikke saab päris oma toa, ühiseks koosolemiseks on igas majas kööginurgaga avar elutuba.”

Naabrid tõmbasid pidurit

Väike-Posti tänaval pikalt tühjalt seisnud endisesse lasteaeda soovib AS Hoolekandeteenused rajada psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud erihooldekodu.

“Pärnu linna plaanime juurde luua 50–60 kliendikohta, sest Pärnus ja lähiümbruses on vajadus ööpäevase erihooldusteenuse järele suur,” rääkis Lehenurm. “Seni on ümbruskonna ainus niisugune hooldekodu Toris, kus kohad on täidetud, ja vastavat teenust vajavad Pärnumaa inimesed on pidanud asuma elama kodunt ja lähedastest kaugele.”

Paraku on erihooldekodu projekt Pärnus jäänud venima naabrite vastasseisu tõttu. Lehenurme andmetel esitasid OÜ Admiton, Sven Feofanov ja Peeter Feofanov kohtule kaebuse Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonna 16. augustil 2011 tehtud otsuse tühistamise ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta.

22. novembri määrusega jättis kohus õiguskaitse meetme rakendamise taotluse rahuldamata, kaebuse suhtes pole veel otsust tehtud.

“Kaebus puudutab projekteerimistingimuste väljastamist Väike-Posti kinnistu kohta,” kommenteeris Lehenurm kohtuasja. “Nii Pärnu linn kui AS Hoolekandeteenused on endiselt huvitatud erihooldekodu rajamisest vaidlusalusele kinnistule, seega loodame jätkuvalt, et meil õnnestub naabritega ühine keel leida.”