/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
/nginx/o/2019/09/06/12534142t1h9335.jpg)
Paari nädala jagu Pärnu lahes vohanud sinivetikad pole mereveest kuhugi kadunud, uute veeproovide võtmise plaani hakatakse pidama järgmise nädala alguses.
Sinivetikad vohavad Pärnu lahes endiselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinivetikad avastati Pärnu rannahoone juures 26. augustil. Pärast vetikaproovi tulemuste selgumist lasi linnavalitsus kõigisse Pärnu supelrandadesse ja Valgeranda paigaldada paarkümmend eesti- ja ingliskeelset silti, mis hoiatavad sinivetikate eest ja annavad teada, et merevees ujuda pole soovitatav.
Sinivetikate liikumist mõjutab tuul ja nad on pidevas liikumises. Kogum, mis jääb praegu supelrannast eemale, võib tunni aja pärast juba rannas olla. Seetõttu on linnavalitsus järginud mereinstituudi teadlaste soovitusi uusi proove kogu aeg mitte võtta, sest nendest saadav info võib eksitada.
“Sinivetikad ei tule täna ega kao homme – see on pikk protsess. Võtame proove siis, kui teadlased ütlevad, et sel on mõtet. Suhtleme mereinstituudiga pidevalt ja talitame nende soovituste kohaselt,” rääkis linnavalitsuse keskkonnaspetsialist Marve Virunurm.
Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi ihtüoloogi Heli Shpilevi sõnutsi pole lainetavast merest võetud proovid pädevad, samuti oleks täna võetud proovid uue nädala alguseks, mil laborist vastused saaks, juba vananenud.
Sinivetikad võivad pikemal kokkupuutel ja vee allaneelamisel tekitada raskeid terviserikkeid. Eriti tähelepanelik tasub olla lapsevanematel ja koeraomanikel, sest laste ja väikeloomade organism on võrreldes täiskasvanud inimestega mürgistustele vastuvõtlikum. Suures koguses sinivetikaid sisaldava vee sattumine organismi võib esmaste sümptomitena kutsuda esile kõhuvalu, -lahtisuse, oksendamise, suuvillid, kuiva köha ja peavalu. Üks avastatud sinivetikaliikidest võib toota maksamürke ehk hepatotoksiine.
/nginx/o/2019/09/06/12534380t1h950d.jpg)
Seda, kas konkreetses kohas on suures koguses sinivetikaid, saab hinnata vee läbipaistvuse järgi. Kui umbes meetrisügavuses vees seistes pole võimalik näha enda varbaid ja samal ajal puudub lainetus või muu häiriv tegur, mis merepõhjast setteid üles tõstab ja sellega läbipaistvust vähendab, on suure tõenäosusega tegu mikrovetikate massesinemisega. Kaldale uhutuna on sinivetikad äratuntavad sinakasrohelise õhukese kihina liival või kividel.
Shpilevi sõnade kohaselt muudavad sinivetikad vee pindpinevust.
“Sinivetikatest ei anna märku ainult liiv või kivid, millel on näha sinakas või rohekas rant. Kui on näha, et veepinnale tekivad sogased laigud, milles on näiteks linnusulgi, on see märk sinivetikaohust. Kätt- või jalgupidi ei tasu sinna sisse minna,” ütles Shpilev.
Mereinstituudi teadlase sõnutsi kaovad sinivetikad rannast siis, kui nädalapäevade jagu puhunud meretuul pöördub ja viib need avamerele.