Surnud puhkavad linnapiiril metsas eikellegimaal

Esimest korda sellest kohast idüllilist metsarada pidi mööduvad jalutajad ei pruugi arugi saada, et keegi on sinna maetud: enamik hauaplaate on vajunud nii sügavale maasse, et pinnale on jäänud vaid mõni sentimeeter.

FOTO: Mailiis Ollino

Pärnu jõe kaldale looduskaunisse paika mändide ­alla sängitati esimene siit ilmast lahkunu puhkama 1961. aastal. Poole sajandi jooksul lisandus oma viimase maapealse elupaiga Tammiste hooldekodu vahetusse lähedusse veel 355 õndsakest, kuni 2011. aasta mais sai surnuaed täis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuna sinna maeti enamasti need hooldekodu asukad, kellel polnud lähedasi, ei käida seal iseäranis sageli surnuid mälestamas ega kalme korrastamas. Ent ­mõni küünlaleek seal aeg-ajalt tuules võbeleb.

Kosutavat männihõngu nautivad jalutajad, kes esimest korda sellest kohast idüllilist metsarada pidi mööduvad, ei pruugi arugi saada, et keegi on sinna maetud: enamik hauaplaate on vajunud nii sügavale maasse, et neist on pinnale jäänud vaid mõni sentimeeter. Ala ümbritsev aed on silmanähtavalt väsinud. Mõnikord, kui maa on olnud niitmata, on mälestajatele avanenud veel nukram vaatepilt: 356 inimese viimne puhkepaik oleks nagu hüljatud.

Näib, et sellest paigast on ­saanud eikellegimaa. Või hoopis kõigi maa?

Tammiste hooldekodu asub Pärnus ja see on linna asutus. Surnuaed, kus puhkavad hooldekodu kunagised elanikud, paikneb umbes poolteise kilomeetri kaugusel Tori vallas. Maa kuulub riigile.

Ükski toimetuse päringutele vastanud asjaosaline ei kiirus­tanud krundi eest hoolitsemist enda kohustuseks võtma. Üks­vahe hakkas aga juba loo tarbeks materjali kogumise ajal tunneli lõpust paistma valgus. Peale selle selgus, et kuigi sellele krundile hakati surnuid matma 58 aastat tagasi, pole ametlikult tegemist surnuaiaga: see on seadustamata matmispaik.

Tagasi üles