Võlglane tõmbas ühistu esimehe autole võtmega kriimu

Niisuguse horisontaalse kriimu tõmbas mees oma naabri auto uksele. Foto: Pärnu politseijaoskond

Meeste ­vahel oli tüliõun. Juba pikemat aega. Kuidagi ei leidnud nad ühist keelt. Võib-olla pole siiani leidnud. Ega otsinudki.

Kuigi võiks. Enda pärast. Nii oleks neil palju lihtsam elada. Paratamatult puutuvad mehed aeg-ajalt kokku, sest nad on peaaegu naabrid, sama Pärnu kortermaja elanikud. Ühistu esimees ja võlgnik.

Vähemalt need vähesed näited kahe mehe läbisaamisest, mis on must valgel kohtulahendis, ei anna lootust kummagi sooviks leppida. Ühiseid seisukohti niisiis pole. Siiski on neil olnud midagi ühist, õigemini nende varal. See on kokkupuutepind: ühel pool Ford Focuse hõbedane kere, teisel pool plekki katvale värvile nii halastamatu terav võtmeots.

Nagu muu seas möödus öövahetusest koju suunduv 40. eluaastates mees kargel talvehommikul enne seitset kortermaja ette sõidutee äärde pargitud autost ja torkas võtme vastu parempoolset esiust. Siuh! See heli ja lii­gutus ehmataks nähtavasti igal sõidukiomanikul kananaha ihule ja ajaks viimsegi ihukarva turri. Lööks pulsi ja vererõhu lakke ning vere vihast näkku.

Seda aga kaugelt mitte ainult omanikul. Auto kallal vägivallatsemisele peale sattudes leiab kõige tuimem inimenegi sügavalt hingesopist empaatiavõime. Kõik oskavad sellises olukorras kahjukannataja nahka pugeda.

Nagu igal varasemal öötööle järgnenud hommikul sisenes mees nüüd trepikotta. Tema selja taga klõpsatusega sulgunud välisuks pani äsja juhtunule justkui punkti. Kõik. Unustatud.

Nii siiski ei läinud.

See on õpetlik lugu sellest, kuidas näiliselt hästi varjatud ja vaid sekundi murdosa jooksul toime pandud sigaduski välja tuleb. Isegi siis, kui ümberringi ei leidu ainsatki valvekaamerat ja väljas on pime. Tõrvakarva hämus võivad pilkuda heledad erksad silmad. Seejuures pole see kaugeltki sõna-sõna-vastu-olukord.