Tiit, Terje ja Danel tänavad jumalat, et vangi sattusid

Pole tööd, pole sõpru, pole peret, pole kodu, on ainult võlad ja hirmud – selline on enamiku vanglast vabanenute pagas, kui raudne uks nende selja taga sulgub ja vaba elu taas algab.

Nende aastate jooksul, mil endine ravimisõltlane, nelja ­lapse ema Terje Viotti vanglas istus, kaotas ta enda sõnutsi kõik. Oma lapsedki. “Pean alustama ­nullist, alates pastapliiatsist. Mul pole midagi,” sõnas 54aastane Terje.

Terje vabanes vanglast enne tähtaega tänavu aasta alguses. Tegelikult kaotas ta suure osa oma elust juba enne vanglamüüride taha sattumist, elades sõltlasena, kes mõtles üksnes sellele, kuidas ja kust saada juurde ravimeid. Rohunälg pimestas niivõrd, et lasi petuskeemi abil ravimeid tuua isegi oma lapsel.

Vangi läks Terje arstidelt psühhotroopsete ravimite väljapetmiste tõttu. Varasemast oli tal peal retseptide võltsimise eest kehtiv katseaeg ja 2016. aastal mõisteti talle kuus aastat vangistust. Kinnimajas viibis ta natuke üle kolme aasta.

See, et temast sõltlane ja kurjategija sai, on Terje enda pilgu läbi õnnetu lapsepõlve tulemus. Tema elu on saatnud üks traumeeriv kogemus teise järel. Hing on haavu täis. Oma minevikust rääkis naine avameelselt, sest ütles, et on sellega rahu teinud ja alustamas uut elu.

Arstidelt unerohte ja antidepressante välja petnud Terje Viotti veetis pärast vanglast vabanemist üheksa kuud Lootuse külas, läbis sealse programmi ja on nüüd enda sõnutsi pööranud elus uue lehekülje. Foto: Urmas Luik

Terje oli 11aastane, kui õemees teda vägistas. Oli sügav nõukogude aeg. Asi pandi suure kella külge ja koolis hakati teda selle tõttu narrima. See muutus nii väljakannatamatuks, et ühel päeval ta ei läinud enam kooli. Kodune olukord oli samuti käest ära. “Perelt ma tuge ei saanud. Siis mul tekkis tohutu hüljatusetunne, tundsin, et mind ei ole kellelegi vaja,” meenutas Terje, kes tüdrukuna oli pahuksis nii ise­enda kui seadustega. Ta pandi lastekodusse. Sealt jooksis ta ­pidevalt ära. Tagatipuks saadeti ta Leningradi alaealiste kolooniasse, pärast kaheksat kuud põgenes sealtki. 15aastaselt paigutati ta Kaagvere internaatkooli.

Kohe pärast kooli, täisealiseks saades sõudis Terje abieluranda. Oma pere loomine ei läinud aga samuti valutult. Abielus oli ta kaks korda. Esimene kooselu, millest sündis kolm last, purunes. Teine mees oli vägivaldne. Leevendus, aga ka piiritu valu tulid siis, kui selgus, et mees oli vägivaldne Terje lapsegagi ja ta selle eest vangi mõisteti.

Lapsepõlvest peale saatnud üksildustunne süvenes. Tekkisid ärevushood ja unehäired. “Olin mitu ööd järjest magamata,” märkis naine. Mängu tulid tuttava apteekri käest saadud neli unetabletti, mille mõju nüüd tagasi vaadates oli suurem kui üksnes magama suigutamine. Siis kulgeski ta elus edasi unerohtude ja antidepressantide toel. “Ma ei saanud enam ilma rohtudeta elada. Mul oli tohutult paha olla, higi voolas mööda nägu kogu aeg.” Niiviisi sõltuvuse küüsis vaevles Terje aastaid, enne kui vangi pandi.

Vangistuse üks eesmärke ­kurjategija eraldamise kõrval on juhtida ta õiguskuulekale teele. Selle nimel tehakse järjest enam tööd. Olemas on tugiteenused ja sotsiaalprogrammid. Seda nii vanglas olijatele kui viimased ­neli aastat sealt vabanenutele.

Retsidiivsus ehk korduvkuritegevuse protsent näitab kümne aasta taguse ajaga võrreldes väikest langust, kuid püsib viimati tehtud uuringu järgi endiselt 40 kandis. See tähendab, et umbes iga kolmas vanglast vabanenu satub taas uurimise alla.

Terje läbis trellide taga sotsiaalprogrammi “Võida” ja käis psühholoogi nõustamisel. Mõtte ja hingega ta aga enda sõnutsi ­asja juures ei olnud ja abi nendest ei näe. “See oli nagu kohustus, kuna need asjad olid ITKs (individuaalne täitmiskava, A. K). Oli vaja läbida, et kiiremini vaba­neda. See on vangla ja seal ei ole võimalik ennast avada või kedagi lõpuni usaldada,” avaldas ta.

Pärast vanglast vabanemist oli Terje esimesed üheksa kuud elektroonilise järelevalve all ja elas Lootuse külas. Just sealt sai ta enda jutu järgi tagasi elutahte, enesekindluse ja eneseusu. “Lootuse külas sain minna kiht kihi haaval sügavasse südamesoppi. Usaldasin neid inimesi seal,” tunnistas ta.

Praegu töötab Terje selle nimel, et elu uuesti üles ehitada. “Enesekindlus ja julgus ongi pärast vanglat kõige suurem probleem. Mõtled, et oled halb, kõik vaatavad sind kui endist kinnipeetavat,” lausus ta.

Oma kodu Terjel ei ole. Varem elas ta üürikorteris. Praegu pakub talle peavarju sotsiaalse erivajadusega inimeste tugi­keskus Pärnus.

Vangla kui viimane õlekõrs

Joobes juhtimise ja kahe pommiähvarduse eest vangi mõistetud Pärnu juurtega saarlane Danel Bäärs veetis vanglas natuke üle aasta. Ta vabanes aasta alguses enne tähtaega, karistusaeg lõppes eelmisel kuul. Kokku mõisteti talle karistuseks aasta ja kümme kuud. Praegu elab ta Pärnus MTÜ Samaaria Eesti Misjoni majutuskeskuses.

Pärnu juurtega saarlase Danel Bäärsi juhtum on mõneti eriline. Kui ta oli aru saanud, et ei suuda oma viinahimu taltsutada ja elu laguneb selle tõttu koost, hakkas ta enda sõnutsi meelega tegema kuritegusid, et ta luku taha pandaks ja enam purju­tada ei saaks. Foto: Urmas Luik

Danelgi on jäänud üksi. Kesvamärjukesega liialdamine oli 38aastase mehe sõnutsi probleem juba nooruspõlves. Üheltmaalt võttis see üle kogu elu. Tuli ­abielulahutus, töökoha kaotus. Ainus­, kes püsis temaga, oli viinakurat. “Kui ma tööta jäin, siis põhimõtteliselt kuude kaupa istusin ainult kodus, võtsin viina ja tarbisin psühhotroopseid ravimeid,” avaldas ta.

Danel ütles, et ta oli kui tiksuv pomm. Üksi oma muremõtetega, ohtlik nii endale kui ühiskonnale. Ometi ei olnud ta paksus metsas omaette, vaid suhtles korraliselt kriminaalhooldaja ja psühhiaatriga. Kumbki ei mõistnud tema jutu kohaselt prob­leemi tõsidust.

“Olin emotsionaalselt nii rusutud, ei suutnud enam selgelt mõelda. Aga soovitati ainult psühholoogi ja ennast kokku ­võtta. Mul aga hakkasid majanduslikud probleemid, polnud süüa, üheltmaalt polnud kuskil elada. Vajasin sõltuvuse koha pealt abi. Ma ei suutnud ise kainena püsida, viinaisu oli nii suur,” kirjeldas Danel pisaratega võideldes. “Siis saingi aru, et vangla on ainus koht, mis mind päästa saab sellest jamast. Vähemalt nii palju, et ma saan kaineks. Ise ma ei suutnud.”

Siis, tänu jumalale, võeti mind vahi alla.

Danel Bäärs

Edasi asuski Danel enda ­väitel tegutsema selle nimel, et vang­lasse saada. Ta tegi esimese pommiähvarduse Kuressaare ­Auriga kaubanduskeskusele. Kui ta mõistis, et ei pruugi vangi minna, ­tegi ta teise ähvarduse politseimajale. “Siis, tänu jumalale, võeti mind vahi alla,” märkis ta.

Danel soovib, et keegi oleks tema olukorra tõsidust enne trellide taha minekut märganud, mõistnud ja abi pakkunud. ­“Põhimõtteliselt on vanglast saanud mitte karistusasutus, vaid viimane pääsetee inimesele, et ta ennast üles ei pooks või kuskil lumehanges surnuks ei külmuks,” leidis ta.

Kinnimajas osales Danel sotsiaalprogrammis “Eluviisitreening” ja sai nõustamist. Enda avamisega tekkis temalgi aga vanglas probleeme, seetõttu enda arvates ei saanud ta läbitud programmist oodatud abi.

Vestlusringid toimusid rühmas. Danel ei suutnud kõigi ees oma muredest rääkida. Samuti ei tahtnud ta lihtsalt linnukese kirja saamise pärast käia, vaid päriselt kasu saada. Erasessioone aga ei võimaldatud. “Jõudsime lõpuks selleni, et vanglaametnik ütles: oluline on see, et ma selles osalen, saan linnukese kirja ning avaneb avavangla ja enne täht­aega vabanemise võimalus,” lausus Danel. “Olen tundnud seda suhtumist mujalgi, näiteks meie sotsiaalhoolekandes. Tähtis ei ole probleem lahendada, vaid jätta mulje, et me teeme tööd ja lahendame.”

Justiitsministeeriumis ollakse seisukohal, et Eesti vanglates kasutatakse sotsiaalprogrammides maailmas tunnustatud meetodeid. Üldiselt rakendataksegi ­sotsiaalprogramme grupitööna. Sealse taasühiskonnastamise talituse juhataja Merike Sirendi sõnutsi on kasutusel individuaaltöövormidki, kuid seda, milline variant kinnipeetavale parema tulemuse toob, otsustab grupijuht. “Programmi läbimisel ei ole kõige olulisem see, kui palju osaleja grupis enda elust räägib, vaid see, kas ta seal kuuldut ja oma käitumist analüüsib ning selle põhjal käitumises korrektiive teeb,” ütles Sirendi.

Vägivaldse käitumise tõttu trellide taga istunud 47aastane Tiit Reimal saab samuti pärast vanglast vabanemist majutusteenust Pärnus Samaaria majutuskeskuses. “Mul ei olnud kuskile minna ja vangla kaplan suunas mu siia asutusse. Muidu ma oleks tõenäoliselt vanglas tagasi. Olin vahepeal kõigest ilma jäänud,” ütles Tiit. Suurim kaotus on temalgi lapsed, kes ilma hooleks jäid ja lastekodusse pandi. “Naine leidis uue armastuse, abiellus, jättis lapsed nälgima.”

Tiit vabanes vanglast tänavu märtsi alguses. Tedagi kimbutas alkoholisõltuvus. Nüüd on ta ­enda jutu järgi sellest pahest prii. Enne reaalse vangistuse otsust oli tal tingimisi karistus teismelise kasupoja peksmise pärast ja alkoholikeeld, mida ta rikkus.

Mees, kes enda ütluse kohaselt on kogu teadliku elu olnud pahuksis seaduste ja politseiga, hakkas vanglas jumalasse uskuma ja arvab, et just usk maisest ülevamasse ongi ta mustast ­august välja aidanud. “Vanglas on hea rahulik mõelda elu üle ­järele ja aasta on täpselt selline paras aeg,” avaldas Tiit.

Tiit Reimal oli vangis täpselt aasta. Selle aja jooksul hakkas ta lugema piiblit ja jumalasse uskuma. Foto: Urmas Luik

Kuna Tiit oli vanglas täpselt aasta, ei saanud tema ühestki toetavast programmist osa. Kuigi ta enda sõnul väga tahtis. Seadusega on paigas, et põhjalikumalt taasühiskonnastama hakatakse neid, kelle karistusaeg on pikem.

Kõik kolm on praeguseks jõudnud arusaamisele, et vanglasse sattumine oli parim, mis nende olukorras juhtuda sai. See hoidis nad eemal alkoholist, ravimitest. “Ma ei usu, et oleksin läinud omal käel Lootuse külla või üldse loobunud nendest tablettidest,” sõnas Terje.

Ligikaudu pool Eesti vanglates kinnipeetavatest vaevleb sõltuvusprobleemide käes. Sirendi seletuse järgi pööratakse sõltuvusmuredele vanglas suurt tähelepanu: on rehabilitatsiooniosakond, kuhu suunatakse need, kellel ravi vaja, ja tegevusprogrammid, mis sõltlastele määratakse. Samuti jätkatakse pahe minetamisega majutuskeskustes.

2007. aastast tehakse vanglas kõikidele, kellel karistusaeg üle aasta, riskihindamine ja koostatakse individuaalne täitmiskava (ITK). Sellega selgitatakse välja põhjused, miks inimene vangi sattus, ja määratakse tegevus, mis tema riske maandaks. Kõik, mis on ITKsse kirja pandud, on kohustuslik. “Kui inimesel ei ole motivatsiooni, tegeldakse selle saavutamisega,” lausus Sirendi.

Ränk töö iseendaga

Töö, mida Eesti vanglates teevad ametnikud taasühiskonnasta­mise poole pealt ja vabatahtlikud organisatsioonid nii tugiisiku- kui ­majutusteenust pakkudes, on keeruline. Muuta tuleb hoiakuid ja käitumismustreid, mis kujunenud pika aja jooksul, vahel juba lapsepõlves.

Neid inimesi, kellega iga päev tegelevad nii Samaaria Pärnu turvakodu pastor Aivar Raudver kui Lootuse küla tegevjuht Raiman Kukk, iseloomustab nende sõnutsi kehv suhtlusoskus, väärarusaamad ühiskondlikest normidest, toetavate peresidemete puudus ja kurb lapsepõlv.

Suurema töö peavad ära tegema aga inimesed ise. Ja see on ränk. Kuke sõnutsi lõpetab Lootuse külas programmi edukalt umbes kolm inimest kümnest. Samaarias on arv sarnane.

Ei saa muuta kedagi, kes seda ei taha, on üks põhilisi tõdesid, millele rõhuvad nii ametnikud kui majutuskeskuse töötajad. Nii kulub palju auru innustamisele.

Kogemusnõustamisel põhineva Lootuse küla tegevjuhi Kuke sõnade kohaselt on kinnipeeta­vate motiveerimine eduka taasühiskonnastamise võtmetegevus. Oma organisatsiooniga korraldavad nad vanglates infopäevi. Kunagised narkomaanid ja pätid, kes nüüdseks korralikud õiguskuulekad kodanikud, räägivad oma kogemustest. “Edulood on kindlasti suur julgustus. Saavad aru, et me ei tee mingit tsirkust siin. Kui on tahe, siis on võimalik tulla välja,” lausus Kukk, kes ise on vabanenud narkosõltuvusest.

Vanglast vabanenule pakutakse jätkutoe võimalust 2015. aastast: see tähendab, et kuni pool­teiseks aastaks õnnestub taotleda tugiisikut, kes aitab ajada asju, suunab ja toetab. Samuti pakutakse pooleks aastaks elamispinda. Kui pärast kuut kuud on inimene teinud edusamme – ta soovib oma elu parandada, kuid vajab veel elukohta ja tuge, on võimalik saada veel sama kaua pikendust.

Miks on motiveerimine võtmetegevus?

Pärast vanglat on tugi­teenuse kasutamine vabatahtlik. Karistuse lõpuni kandja lahkub enamasti raamideta, kaasa ei tule mingeid piiranguid. Korduvkuritegevuse näitajad on karistuse lõpuni kandnute hulgas kõrgeimad.

2018. aastal vabanes karistuse lõpuga ligikaudu 40 protsenti kinnipeetavatest. Paljudel neist puudub elu- ja töökoht ning vaja­likud oskused iseseisvalt ja õiguskuulekalt hakkama saada. Vabanemisega kaasnevad probleemid on nende puhul tihti teravamad: neid ei toeta kriminaalhooldaja, puuduvad kohustused, mis sunniks püsima õigel rajal, näiteks hoiduma narkootikumide või alkoholi tarvitamisest. Nemad on jätkutoe peamine sihtrühm ja selleks, et nad teenust kasutaksid, on vaja nad saada kõigepealt sinnamaale, et nad tahaksid muutust ja abi.

Allikas: Annika Kuusik

Elukoht on üks peamisi eel­dusi iseseisvaks toimetulekuks. Ajutise kodu tagamiseks teeb riik koostööd kristlike organisatsioonidega. Eluaset koos nõustamisteenusega pakutakse praegu neljas Eesti paigas: Pärnus, Haapsalus, Laitses ja Jõhvis.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna projektijuhi Stanislav Solodovi hinnangul piisab praegu võimaldatavast majutusteenuse ajast, et jalad alla saada. Seda, et kedagi oleks pidanud välja viskama, pole ette tulnud. Pigem kiputakse olema just kannatamatud ja oma elu peale tormama.

Majutusteenuse mõte ei ole pakkuda üksnes ajutist peavarju, sealgi on oma programm, mille inimene peaks läbima. “Kui kümme aastat oled kõndinud sügavasse metsa vales suunas, ei tule kuu ajaga tagasi välja. Läheb ­vähemalt sama kaua,” lausus Solodov. “Näeme, et need, kes jäävad sinna püsima, saavad hiljem hakkama.”

Raudver, kes alkohoolikute, vanglast vabanenute ja kodutute ree peale aitamisega tegelnud üle 20 aasta, julgeb kogemuse põhjal aga väita, et aastast jääb väheks. Et õpetada pahuksis inimesed uuesti elama, kulub seda rohkem. Ideaalne oleks tema arvates ­vähemalt kolm aastat. Sarnaselt Sirendiga möönis temagi, et ­abimeetmed ei tohiks süvendada inimestes abitust. Kuid Raudver saab aru, miks see aeg ei ole pikem. “Me ei tohiks harjutada neid sellega, et riik nüüd hoolitsebki nende eest elu lõpuni, nad peavad tegema oma valikud ja ise ka panustama,” tõi Sirendi esile.

Teine oluline eeldus toime­tulekuks on töökoht. Selle puudumine takistab näiteks elu­ruumi üürimist. Vanglas istunud tunnevad, et tööd leida on väga raske. Tiidule on juba korra ära öeldud (väidetavalt sai takistuseks just tema taust), Danel ja Terje tuginevad teiste kogemustele.

Me ei tohiks harjutada neid sellega, et riik nüüd hoolitsebki nende eest elu lõpuni, nad peavad tegema oma ­valikud ja ise ka panustama.

Merike Sirendi

Üldiselt manitsetakse nii Lootuse külas kui Samaarias tööle­minekuga mitte kiirustama. Majanduslikud mured on nende inimeste puhul kõige muu kõrval väiksed. Enne on vaja näha ise­endaga vaeva.

Solodovi ütlust mööda ei ole probleem niivõrd töö leidmises, vaid selles, kuidas seda säilitada. “Siin takerdume taas inimese kannatlikkuse, tahte- ja motivatsioonipuuduse taha,” märkis ta. “Selleks, et töötamine oleks ­pidev, peab inimene enda kallal enne ikkagi kõvasti vaeva nägema.”

Foto: PP

Millest ei saa vanglast vabanenute puhul mööda vaadata, on võlad, mis vabanedes kohe pitsitama hakkavad. Ka Terjel, Danelil ja Tiidul on turjal võlanõuded. Kui palju täpselt, ei tea neist keegi. Kahe puhul küünivad summad aga kümnetesse tuhandetesse.

Vangistusjärgset toimetulekut mõjutab kõige muu kõrval vabanenu kehv vaimne tervis. Solodov viitas, et tänavu tehtud uuringu järgi on õigusrikkujate hulgast nii arestimajades kui vanglates poolel diagnoositud vaimse tervise häire. Sellele on seni aga pööratud vähe tähelepanu. Ta leidis, et inimeste erivajadustele tuleks ­tulevikus rohkem keskenduda. Kuna kõnealune uuring on alles avaldamata, ei olnud ta nõus rohkemat kommenteerima.

“Oluline on, et riik pakub võimalusi ja mõistab, et kuritegudel on põhjused. Peame nendega ­tegelema. Kahjuks, kui inimene on vanglas, siis see on juba tagajärg ja näitab, et midagi jäi enne tegemata,” lausus Solodov.

Ei Terje, Danel ega Tiit oska arvata, milliseks nende elu kujuneb. Kuigi neil jagub tahet elumuutuseks, seisavad nad veel küllaltki ebakindlal pinnal. Praegu hoiavad neid õigel teel raamid: majutuskeskuse kodukord ja reeglistik, Terjel käitumiskontroll. Mis saab siis, kui need kaovad? “Päris ihuüksi ei julge jääda veel. Tunnen, et ma ei ole valmis selleks,” sõnas Danel. “Eesmärk on püsida kaine, ma arvan, et saan hakkama,” märkis Tiit.

Neil kõigil mõlgub mõttes plaan olla edaspidi positiivne ­näide samas olukorras olijaile. Tiit ja Danel õpivad Pärnumaa kutse­hariduskeskuses kogemusnõustajaks.

Peale saatuse jagavad nad suurimat soovigi: võita tagasi oma laste usaldus. Danelil on kooliealine tütar, kes elab emaga. Terje kõik neli last on täiskasvanud ja Tiidu kolm võsukest elavad praegu lastekodus.

​