Jaamakülas tahab Virve Mäemurd taas vedurivilet kuulda

Muinsuskaitse alla võetud 1896. aastal ehitatud Surju jaamahoonet kaunistavad puitpitsid ja hoolast kätt vajava maja kõrval on säilinud tsaariaegsed raudteerajatised. Teisel pildil on Surju jaamakorraldaja Virve Mäemurd oma tööruumis ja ametirõivais, mille juurde käis uhke vormimüts. Kolmandal pildil näitab ta alles hoitud viimast vormiseelikut. Foto: Urmas Luik

Surju jaamakorraldaja Virve Mäemurd saatis viimase reisirongi Jaamakülast teele 16 aastat tagasi, kaubarongid sõitsid edasi, aga nüüd meenutab tollast aega vaid kõrge raudteetamm, millelt relsid ja liiprid üles kistud.

“Alguses oli nii imelik harjuda selle vaikusega, et rongid siit enam läbi ei sõida,” lükkab Virve toas pitskardina kõrvale ja vaatab mõtlikult välja. Sinnapoole, kuhu jääb 1896. aastal ehitatud ja puitpitsiga kaunistatud jaamahoone. Muinsuskaitsealune puitmaja, mis karjub hoolsa käe järele, et meenutada siin veel kaua-kaua tsaar Nikolai II aega, kui Eesti kubermangu rajati Pärnu–Valga raudtee.

“Kui kitsarööpmeline raudtee 1972 suleti ja liipreid üles võeti, kõlisesid need kõik. Nüüd, kui 2008ndal laiarööpmelist teed üles võeti, olid liiprid mädad – 20 aastaga,” räägib Virve, arvates, et omal ajal võeti puud õigel ajal maha ja töödeldi vastupidavaks esiisade tarkuse järgi.

Komandant kaevanduslinnast

Kohtla-Järvelt tuli Virve Pärnumaa väikesesse metsatööliste asulasse mehega, kes ei tahtnud enam põlevkivikaevanduses töötada. Katusealuse said nad ühte 14 ühepereelamust, mis oli ehitatud kümneks aastaks, aga on vastu pidanud nagu teisedki Jaamaküla majad aastakümneid pikema aja.

“Alguses olin siin komandant, Pärnu metsakombinaadi Surju metsapunktis, kirjutasin inimesi ühiselamusse sisse ja sealt välja, aga kui metsatööstus siit linna ümber kolima hakkas, kadus see koht. Ja 1981. aasta juulist läksin raudteele. Surju jaam andis tööd üheksale inimesele: neljale jaamakorraldajale, neljale pöörmeseadjale ja jaamaülemale,” kõneleb Virve.

Jaamaülema töötuba asus ootesaali taga. Pikemas pooles olid ühe jaamakorraldaja ja pöörmeseadja korterid, ülemisel korrusel paiknes kontorirahvas ja jaamakorraldaja tööruum oli nende all. Akende taga tervitasid hommikuti ja õhtuti rõõmsalt Tallinna–Riia ja Pärnu–Mõisaküla reisirongide veduriviled ja tuhisesid läbi kaubarongid.

“Vormiriided õmmeldi meile mõõtude järgi, neid käisime Tallinnas tellimas, rongiga siit sinna ja tagasi. Uhke vorm oli, aga see tuli tagasi anda, kui töö otsa sai. Ainult üks vormiseelik, viimane, mida sain kuu aega kanda, on mul kusagil alles,” tõttab Virve teise tuppa ja naaseb mustjassinisest villasest riidest õmmeldud ja korrektselt voodrile töödeldud, ametiväärikust rõhutava kehakattega.

Viimasele reisirongile, Pärnust Mõisakülla sõitvale, näitas Surju jaamakorraldaja Virve Mäemurd rohelist teed 31. jaanuaril 1996. Sestpeale tühjenes asula veel.

Täna liinibussiga Pärnu, homme tagasi

Kui Virve raudteel alustas, maksis rongipilet Surjust Pärnusse 35 kopikat. Selle raha eest sai peaaegu kolm pätsi leiba. Kuigi suurel kodumaal oli raudteelastel rongiga sõitmine prii, kasutas Virve vaid Riiga ja tagasi reisimise võimalust.

“Lapsed olid väikesed, ei saanud minna kodunt kaugemale, nüüd läheks, aga … ei ole raudteed enam,” tõdeb naine mõtlikult. “Raudtee kinnipaneku jutt hakkas ammu pihta, mõtlesin, et saaks nii kaua tööl käia, kui teine poiss kooli lõpetab, aga jõudsin pensioniajani välja.”

Teisigi jutte on Eesti Vabariigi raudtee kohta liikvel olnud ja üks räägitu tähiseid, mobiilimasti meenutav raudrajatis kõrgub Surju jaamahoone kõrval.

“Siia ehitati igavene suur mast ja meile räägiti, et nüüd hakkab raudteeliikluse juhtimine käima elektrooniliselt ja otse Tallinnast, aga seegi jutt kadus nagu raudteerööpad,” meenutab Virve. ”Nüüd räägitakse, et tammi pidi ehitatakse jalgrattatee ja peatuskohana võetakse kasutusele jaamahoone.”

Liinibussiga pääseb Jaamakülast välja Pärnu poole hommikul kell seitse ja pool üheksa, seda töö- või koolipäeviti, kui õhtuks saab koju ka. Pühapäeval sõidab ainult varahommikune liinibuss, aga õhtust ringi sellel ei ole. Tihedam bussiliiklus käib Valga–Uulu maanteel, kust Surju teeristi peatusest on ligi 140 elanikuga Jaamakülani kand-ja-varvas-teed peaaegu neli kilomeetrit.

“Surju valla Jaamaküla on põneva ajalooga raudtee- ja metsatööstusasula keset Pärnumaa tohutuid laasi,” märgib Surju vallavanem Jaanus Männik.

Männiku ütlust mööda võiks valla kõigi 11 küla kohta kirjutada oma lugusid, kuid Põhjasõja ajal tekkinud ja enne Stalinit mitmesaja elanikuga külaks kasvanud Kikeperast, Surju karjamõisast, kus pargis peeti hirvi ja mis kasvas valla keskasulaks Surju külast ja Jaamakülast vahest kõige rohkem.

“Tunnustagem tsaar Nikolai II-t, kes 120 aastat tagasi ehitas Eestimaale raudteid ja rajas riigimetsanduse võimsate metskondadega keset metsi ja oli meist märksa targem ja parem regionaalpoliitik,” nendib vallavanem veidi irooniliselt. “Tänu temale ja kohalikele headele inimestele on Jaamakülalgi tähelepanuväärne ajalugu ja arvan, et see pole kaugeltki lõppemas.”

Jaamaküla küla

 Surju valla 11 küla hulgas inimeste arvult üks suuremaid, ligi 140 elanikku.

 Pärnu–Mõisaküla–Ruhja–Valga kitsarööpmeline raudtee ja Surju jaamahoone ehitati 1896, sellest küla nimigi: Jaamaküla.

 Tsaar Nikolai II ajal ehitatud Surju raudteejaama peahoone on kultuurimälestis.

 Kujunes 1950. aastatel Pärnu metsatööstuskeskuse Surju metsapunktiks.

 Esimene metsatööliste ühiselamu ehitati 1953, hiljem oli hoones klubi.

 Esimene kaheksakorteriline elamu valmis 1954, kokku ehitati neid seitse.

 Puurkaev ehitati töölisasula keskele 1958. ja saun 1959. aastal.

 Esimene ühepereelamu valmis 1957, kokku ehitati neid 14.

 Haruraudtee äärde ehitati 1959 kaks tükeldusestakaadi, mille juurde kuulusid neli sorteerimistransportööri, küttepuude lõhkumise masin ja ketassaepink.

 Taaratsehhi esimene hoone valmis 1961, juurdeehitused hiljem. Põhitoodang oli taarakastid ja tünnilauad.

 Metsapunkti majades elas 1963–1975 ligi 250 inimest, kellest umbkaudu 130 töötas metsapunktis. Asulas tegutsesid pood, postkontor, arstipunkt.

 Pärnu metsakombinaadi Surju metsapunkt kaotati 1974, tootmine koondus linna.

 Peamine kohalik tööandja – taaratsehh lõpetas töö 1987.

 Raudtee võeti üles 2008. Kadunud on pood, postkontor, klubi, arstipunkt, need nagu ka apteek ja kool jäävad kolme kilomeetri kaugusele Surju külla.

 Külast saab tööpäevahommikuti sõita Pärnu ja õhtul tagasi, nädalavahetustel tuleb kõndida umbes nelja kilomeetri kaugusele Surju teeristi peatusesse.

 Külainimesi ärgitab ühistegevusele külavanem Zoja Kallas, kelle Pärnumaa Kodukant valis aastal 2007 sädeinimeseks.

Andmed: Pärnu Postimees, Surju Sõnumid