RMK peab tulevikus kohalike tahtet järgima

Seni on nii kogukondadel kui ka kohalikul omavalitsusel endal olnud raske oluliste metsade majandamisel kaasa rääkida. Foto: Urmas Luik

Keskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile seadusemuudatused, mille järgi asulate lähedal asuvad kogukondadele olulised riigimetsad määratletakse edaspidi kohalike omavalitsuste üldplaneeringuis ning need metsad saavad kohalike elanike ja omavalitsusega kooskõlastatud majandamiskava.

“Kohalikul kogukonnal peab olema seadusega tagatud üheselt mõistetav võimalus endale oluliste metsade majandamisel kaasa rääkida,” selgitas keskkonnaminister Tõnis Mölder, kelle sõnutsi on õigusselguse nimel vaja muuta nii metsa- kui ka planeerimisseadust.

Seetõttu on kõige otstarbekam, kui kohalikule kogukonnale väärtuslikud metsaalad lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse tasandil.

Tõnis Mölder, keskkonnaminister

Riigimetsa majandamise keskus (RMK) on küll loonud võimaluse teha ettepanekuid metsaalade arvamiseks nii-öelda kõrgendatud avaliku huviga alade hulka, kuid seni puuduvad täpsemad reeglid, kuidas neid ettepanekuid hinnata. Peale selle on kohalikel kogukondadel olnud keeruline nende metsade majandamises sõna sekka öelda. “Seetõttu on kõige otstarbekam, kui kohalikule kogukonnale väärtuslikud metsaalad lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse tasandil,” ütles Mölder.

Metsaseaduse esimese muudatuse kohaselt määratakse asustusüksuse lähedal asuvad kogukonnale olulised metsaalad  edaspidi kindlaks üldplaneeringuga.

Teine metsaseaduse muudatus kohustab RMKd koostama nende alade kohta metsamajandamiskava. Kava peab muudatuse kohaselt koostama kohalikku kogukonda ja elanikke kaasates ning see tuleb kooskõlastada kohaliku omavalitsusega. Kava koostamisel peab pöörama tähelepanu raiealade kohalikku keskkonda sobitamisele – lankide kujule ja nende paiknemisele maastikul ning uute puude väljakasvatamiseks piisavate valgustingimuste ja toitainete kättesaadavusele raiealal. Metsa uuendamisel eelistatakse uuendusraietest võimalikult maksimaalselt turberaiete tegemist. Erandiks on juhud, kus seda ei võimalda puistu liigiline koosseis, kasvukohatüüp või sanitaarne seisund.