Mikk Tarraste tegi vanglas enesetapu
4. juuni 2022, 19:31
Lihulas tunamullu suvel kaks inimest tapnud ja selle eest eluks ajaks vangi mõistetud Mikk Tarraste tegi täna Tallinna vanglas enesetapu.
“Sündmuse toimumise detailsed asjaolud selgitab välja põhjalik uurimine,” ütles justiitsministeeriumi sisekommunikatsiooni nõunik Liis Lumiste.
Tallinna ringkonnakohus mõistis 34aastase Mikk Tarraste eluks ajaks vangi tänavu jaanuaris, muutes Pärnu maakohtu mullu sügisel tehtud otsust, millega Tarrastele määrati 20 vangla-aastat. Tarraste soovis asja arutamist ka riigikohtus, kuid tema kaitsja kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse.
Nii sai kaks aastat tagasi Lihulas kaks inimest maha lasknud Tarrastest Eesti 40. eluaegne vang
Lumiste sõnade kohaselt teeb vangla omaltpoolt vangide ohutuse tagamiseks kõik endast oleneva, kahjuks alati ei õnnestu enesetappu ära hoida. Eelmisal aastal oli vanglates viis enesetappu. Sellel aastal on vanglates toimunud üheksa enesetapukatset.
“Vanglate jaoks on enesetappude ennetamine ning vajadusel kiire ja elupäästev reageerimine väga tähtsad,” ütles Lumiste. “Oleme oma tegevuse osas võimalikult avatud ning avaldame olulisematest sündmustest ülevaate iganädalaselt vanglateenistuse välisveebis. Vangla arendab oma praktikat igapäevaselt, peame oluliseks oma töötajate järjepidevat koolitamist ning vangidele pakutavate tegevuste mitmekesistamist.”
Lumiste jutu järgi ei ole enesetappude vältimiseks lihtsaid lahendusi ühiskonnas tervikuna ega ka vanglates. Teada on, et kriminaalkorras karistatud inimeste hulgas on enesetapurisk kõrgem kui tavaliselt. Samuti on see kõrgem kriminaaluurimise all olevate inimeste hulgas, olenemata sellest, kas nad on vahistatud või ootavad uurimise tulemust vabaduses.
“Vangidel on sageli juba varem esinenud enesetapukalduvust, mille peamised põhjused on sotsiaalse tausta või vaimse tervise probleemid ning haigused. Tihti on need samad põhjused, mille tõttu on nad vanglasse sattunud,” märkis Lumiste.
Tema jutu järgi kinnitavad uuringudki ühe enesetapu põhjusena vanglas viibimise ajal eraldatust lähedastest ja süütunnet sooritatud kuriteo pärast.
“Mistahes muutused kinnipeetava lähisuhetes, majanduslikus olukorras, tervises või vangistuse tingimustes on stressirohked ning meie ametnikud on tähelepanelikud kinnipeetava käitumise muutuste tuvastamisel,” lisas ta. “Tavakambrites ei ole videojälgimist, see ei ole ka lubatud ega tarvilik. Pidevat videojälgimist rakendatakse vaid väga erandlikel juhtumitel piiratud aja jooksul, näiteks selgelt väljendunud enesele ohtlik käitumine.”
Lumiste sõnutsi on vanglates elavate inimeste kõrgest suitsiidiriskist johtuvalt kokku lepitud kindel praktika: vanglasse saabumise päeval kontrollib meditsiinitöötaja iga vangi tervist, et saada ülevaade tema probleemidest, sõltuvustest, psüühika- või käitumishäiretest ning varasematest enesetapukatsetest või enesevigastamistest. Vestluse käigus selgitab meditsiinitöötaja välja edasise ravivajaduse. Vangide ravi tagatakse samadel alustel tavameditsiiniga, lähtudes samadest ravijuhenditest.
“Kui meditsiinitöötaja tuvastab asjaolud, mis võiksid viidata enesetapuriskile, siis korraldab ta kinnipeetava edasise meditsiinilise jälgimise, teavitab tuvastatud riskist üksust, kus kinnipeetav paikneb, ning soovitab vajadusel täiendavad järelevalve meetmed,” selgitas Lumiste. “Kui enesetapurisk on akuutne ja vajab kohest meditsiinilist sekkumist, viiakse kinnipeetav vangla järelevalve all erakorralise meditsiini osakonda.”
Kui vanglateenistuja märkab karistuse kandmise ajal asjaolusid, mis võiksid viidata kinnipeetava enesetapuriskile, peab ta sellest teavitama. Meditsiinitöötaja hindab juba eelpool nimetatud asjaolusid ning korraldab vajadusel edasise meditsiinilise jälgimise, teavitab tuvastatud riskist üksust, kus kinnipeetav paikneb ning soovitab vajadusel täiendavad järelevalve meetmed. Lisaks meditsiinilisele jälgimisele tagab vangla kinnipeetavale vestlused inspektor-kontaktisiku, psühholoogi või sotsiaaltöötajaga. Vangi käitumist ja emotsionaalset seisundit hindavad vanglaametnikud ka vangistusajaks tegevuste kavandamisel.
Toona 32aastane Mikk Tarraste lasi tunamullu 6. juunil Lääneranna vallas Valuste külas poolautomaatsest vintpüssist Vepr sõelapõhjaks vaikselt pea olematu liiklusega kruusateed pidi veerenud Žiguli, kus olid Ülle ja Raul Heinver ja nende kolm lapselast. Ülle Heinver suri kuulitabamustest. Ta abikaasa ja kaks lapselast said haavata.
Umbes pool tundi enne Žiguli pihta tule avamist oli Tarraste ligemale 800 meetri kaugusel selsamal Tuudi–Raudtee teel mõrvanud teda mootorrattaga jälitanud 40aastase Virgot Rägastiku.
Pärnu maakohus mõistis Tarrastele mullu sügisel 20aastase vanglakaristuse, mille prokurör edasi kaebas.
Ringkonnakohtu hinnangul ei vastanud varasem karistus süüteo raskusele ega süüdimõistetu isikule.
Süüdistuse järgi tappis Tarraste kaks ja vigastas viit inimest. Ta seadis ohtu määramata arvu isikute elu ja tervise, samuti tekitas varalise kahju.
Kokku ohustas Tarraste vähemalt 17 inimese elu ja tervist, kellest neli olid kolme- kuni üheksa-aastased lapsed. Kõik kannatanud olid Tarrastele võõrad, neil polnud temaga mingit suhet ega tema ees ühtki süüd. Nii nende asjaolude kui erakordselt raskete tagajärgede poolest on Tarraste toime pandud mõrv ringkonnakohtu hinnangul Eesti senises kohtupraktikas ja õigusruumis väga erandlik.
Ringkonnakohus pidas süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse arvestamist karistust kergendava asjaoluna korrektseks, kuid jäi maakohtust erinevale arvamusele selles, millist kaalu peaks sellele kahetsusele omistama. Ringkonnakohtu hinnangul oli süüdistatava kahetsus pigem ootuspärane, arvestades juhtunu ja selle tagajärgede äärmuslikkust, ja ainuüksi see faktor ei kaalu üles süüd suurendavate asjaolude massiivset kogumit.
Ringkonnakohus leidis, et kuigi arvestades Mikk Tarraste haridust, pereelu, tegusat tööelu, ühiskonnaelus osalemist ja kehtivate karistuste puudumist, oli ta juba kuriteo toimepaneku ajal tavamõistes väga kenasti sotsialiseerunud inimene, sooritas ta raskema kuriteo kui enamik ühiskonnastamisel abivajajaid. Seetõttu ei saa öelda, kas Tarraste tinglik taasühikonnastumise võimekus oleks parem 20aastase vangistuse järel või siis, kui ta vabaneks 25 aasta möödudes.
Ringkonnakohus leidis, et kui inimene on pannud toime nii ränga kuriteo, mille eest eluaegne vangistus on põhjendatud, pole sugugi mõeldamatu ega ebaproportsionaalne, kui ta – olgugi varem karistamata, kõrgharidusega ja ühiskonnas hästi toime tulev – korraldab oma ülejäänud elu vanglas.
Ka rõhutas ringkonnakohus, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ühiskonnale selge signaali: õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal viisil.
Mikk Tarraste kaitsja Rünno Roosmaa esitas pärast ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuse riigikohtule, ent seda menetlusse ei võetud.
Roosmaa ütles pärast riigikohtu otsust Pärnu Postimehele, et Tarraste oli sellest väga löödud.
“Ta helistas järgmisel päeval pärast seda, kui riigikohus otsustas kassatsioonikaebust menetlusse mitte võtta. Pikka juttu meil ei olnud. Loomulikult oli ta väga löödud,” ütles Roosmaa. “Olime arvestanud, et riigikohus sellise otsuse teeb, aga oma karmuses on see inimesele rusuv.”
Roosmaa jutu järgi ei tehtud lühikese jutuajamise käigus plaane edasiseks.