Kuhu evakueerumiskäsu korral minna ja mida kaasa võtta?
/nginx/o/2020/04/17/13059805t1h5cab.jpg)
17. jaanuar 2023, 11:36
- Ulatustliku evakutatsiooni planeerimine algas möödunud aasta alguses
- Evakuatsiooni korral täidavad erinevad organisatsioonid oma olulisi rolle
- Plaani järgimine on tehtud tavakodanikele võimalikult lihtsaks
Kui täna antakse korraldus evakueerimiseks ja peate oma kodukohast lahkuma, kas teate, kuhu peab minema? Mida kaasa võtta? Kuidas see üleüldse toimub? Kes seda kõike teile ütleb?
Ajendatuna sõjast Ukrainas on valitsus pühendanud 51 miljonit eurot elanikkonna kaitse arendamisele. Raha läheb evakuatsiooni, varjumise, ohuteavituse ja muu sellise arendamiseks. Evakuatsiooniks valmisoleku arendamine algas tegelikult pisut varemgi – 2022. aasta jaanuaris.
Kogu Eestis kavandatakse 245 evakuatsioonikohta umbes 50 000 evakueeritule. Päästeamet tegeleb selleks varude loomisega, eesmärk on, et tänavu aasta lõpuks oleks evakuatsioonikohtades olemas varustus 10 000 inimesele ja kolme aasta pärast 30 000 inimesele.
Kui evakuatsiooniteade on tulnud, tuleb inimestel arvestada, et seda ei ole tehtud kergekäeliselt ja igaks juhuks.
Andro Oviir, Lääne päästekeskuse valmisoleku büroo juhataja
Lääne päästekeskuse valmisoleku büroo juhataja Andro Oviiri sõnul võttis päästeamet ulatusliku evakuatsiooni plaani koostades aluseks politsei- ja piirivalveameti paar aastat varem koostatud riikliku evakuatsiooniplaani.
Pärnumaal sai Lääne päästeringkonna ettevalmistamise ülesande Lääne päästekeskuse valmisoleku büroo ulatusliku evakuatsiooni nõunik Jaano Vija, kes on tegutsenud eelmise aasta veebruari algusest.
Taasiseseisvunud Eesti ainus ulatusliku evakuatsiooni kogemus ongi just Pärnumaal, kui 2005. aasta jaanuaritormi ajal jäi Pärnu keskuslinn vee alla ja inimesed tuli evakueerida. Toonase kogemusega päästeametnikud on tööl veel praegugi, kuid ainult sellest teadmisest ei piisa.
“Saades eelmise aasta alguses selle ülesande, sai üsna ruttu selgeks, et meil ei ole üksi võimalik seda plaani rakendada,” ütles Oviir.
Põhiasi kogu evakuatsiooniks valmisoleku juures ei olegi mitte niivõrd vajaliku kraamiga täidetud laod, vaid hoopiski ülesannete jaotus ja võimekus reageerida ning elanikkonna teavitamine. Nii ongi Vija ja tema teistes päästeringkondades tegutsevate ametikaaslaste põhiaur aasta jooksul läinud partnerite vahelise koostöö arendamisele, sest päästeametil ei ole endal kohti, kuhu evakueeritavad inimesed majutada, ega küllaldaselt inimesi ja vahendeid, et massilist evakuatsiooni üksinda korraldada.
Kellel aga on, on kohalikud omavalitsused, politsei- ja piirivalveamet, Kaitseliit ja Naiskodukaitse jt. Omavalitsustel on spordisaalid, koolimajad ja muud suured hooned, kus saab hädaolukorras ajutiselt inimestele peavarju pakkuda. Politsei- ja piirivalveamet, Kaitseliit ja naiskodukaitsjad aga saavad evakuatsioonile kaasa aidata nii teavituse, koordinatsiooni kui transpordiga.
Päästeameti enda roll on aidata neid, kes on juba ohtu sattunud. “Meil on omavahel sõlmitud kokkulepped, kes millist rolli täidab ja kuidas koostöö mingis olukorras toimub,” lausus Oviir.
Nagu eelnevalt mainitud, koostab päästeamet evakuatsioonivarusid, millega kanda hoolt nende eest, kellel ei ole kusagile minna. Voodid, tekid, vaheseinad, toit ja jook, esmaabitarbed ja muu säärane, kuid see varu alles koguneb. Kas see tähendab, et me ei ole ulatuslikuks evakuatsiooniks veel valmis?
Mida rohkem on inimesi, kes saavad ise hakkama, seda rohkem on meil vahendeid, mida kasutada nende aitamiseks, kes abi päriselt vajavad.
Jaano Vija, Lääne päästekeskuse valmisoleku büroo ulatusliku evakuatsiooni nõunik
“Esmane ettevalmistus selleks on meil tegelikult juba praegu. Kohad on kaardistatud, põhimõtted, tegevused ja koostööpartnerid on paigas,” kinnitas Vija. “Teisest küljest, seda hetke, mil saame öelda, et nüüd on plaanid valmis, kõik olemas ja tehtud, seda ei tule kunagi. Alati saab plaanidega minna veel detailsemaks, asjad arenevad ja olud muutuvad.”
Mida on keskmisel kodanikul vaja teada? Põhiliselt on vaja jälgida infokanaleid ja tegutseda vastavalt sealt saadud juhistele. “Kui evakuatsiooniteade on tulnud, tuleb inimestel arvestada, et seda ei ole tehtud kergekäeliselt ja igaks juhuks,” kinnitas Oviir. Ehk kui inimestele antakse korraldus evakueerimiseks, on selleks äärmiselt tõsine põhjus.
Vija soovitas ka elanikel endal valmistuda. Võiks mõelda, kuhu nad saaksid minna, kui on vaja kodukohast lahkuda. Kas on suvila või maamaja? Kas leidub lähedasi, kelle juurde ohu korral pakku minna? Kuidas sinna saada? Kas leidub kedagi, kes aitaks transpordiga? Mõelda, mida ja kuidas on vaja kaasa võtta ja kui ruttu asjad kokku saab. “Kuid see kindlasti ei tähenda, et inimesed peaksid juba täna pool elamist autosse ümber pakkima,” rahustas Vija.
Mis võiks olla evakuatsioonikotis
Evakuatsiooniks isegi rohkem valmis olemiseks saab kokku panna ka koti hädavajalike asjadega. Selles võiks olla:
- ID-kaart, pangakaart, sularaha;
- laste dokumendid, lemmikmänguasjad, võimalusel laste fotod;
- mobiiltelefon koos laadijaga, akupank;
- toit ja joogivesi: hästisäiliv ja valmistamist mittevajav toit ning vesi vähemalt üheks ööpäevaks;
- hügieenitarbed;
- esmaabivahendid ja ravimid;
- taskulamp ja varupatareid;
- kaasaskantav raadio ja varupatareid;
- magamiskott või tekk;
- muud olulised vahendid, nagu taskunuga, tikud, toidunõud, söögiriistad;
- ilmastikule vastav riietus.
Sellist ettevalmistust on vaja, et päris ohu korral läheks kõik lihtsamalt ja riigi ette valmistatud evakuatsioonikohtadesse jääks rohkem ruumi nendele, kellel endal pakkumineku võimalusi pole.
Jämedalt öeldes jaguneb evakueeritav rahvastik kolmeks: kes saavad ise evakueeruda, kes vajavad evakueerimiseks abi ning need, kes keelduvad evakueerumast.
“Mida rohkem on inimesi, kes saavad ise hakkama, seda rohkem on meil vahendeid, mida kasutada nende aitamiseks, kes abi päriselt vajavad, ja nende veenmiseks, kes lahkuda ei taha,” ütles Vija.
/nginx/o/2023/01/17/15083384t1h343a.jpg)
Spetsialist lisas, et evakuatsioonikoht ei ole mugavusteenus, seal on vaid tagatud, et inimese elu ega tervis ole ohus ning saab süüa ja magada. Maksimaalselt on see koht ette nähtud nädalaks ajaks ja ideaalis saavad inimesed selle aja peale koju naasta. Kui mitte, otsitakse kohad, kus saab inimesi pikemaks ajaks massiliselt majutada.
“Ideaalses maailmas oleks iga linna kõrvale ehitatud teine niisama suur tühi linn, kuhu võiks inimesed vajadusel ümber kolida, kui esimesega midagi juhtub. Kuid selliseid ressursse ei tule meil kunagi,” naljatas Oviir.