Galerii ⟩ Vanatehnikahuviline: Parem, kui naine ei tea täpseid numbreid, mis on taastamisele kulunud

“Millist mitte just väga ammu meie teedel vuranud autodest on kohalikus registris ainult üks?” küsib Kilingi-Nõmme kandist pärit Jaan Hallikas, kes tehnikaringkondades rohkem tuntud kui Onu Jaan oma lumivalge ja siniste ning punaste triipudega dekoreeritud Škoda kõrval, kerge muie näol.

Narr oleks ju pakkuda, et äkki seesama päramootoriga, üleslöödud sõiduvahend see on, aga nii lihtsat asja pole mõtet vist küsida.

Aga nagu ühes korralikus mälumängus jagatakse vihjeid, pole Onu Jaangi nendega kade. “Vastus on tagumise kapoti serva peal,” poetab tehnikahuviline abistava infokillu.

Seal on punane valge peal kirjas, et see Škoda 130 on Eesti liiklusregistris ainus omanäoline. Tundub pisut uskumatuna, sest pärast nõukaaja lõppu ja Eesti taasiseseisvumist tekkinud lääne autode buumi ajal polnud Tšehhi automeistrite toodang meie teedel ja tänavatel sugugi haruldane.

“Kontrollisin selle veel hiljuti üle,” seletab Onu Jaan. “Škoda 120 ja 105i-d on registris mitu, aga vaid üksainus 130.”

Kilingi-Nõmme mehe Škoda 130 on heas korras ja särab nii seest kui väljast. “Kui korralikult hoolt kanda, peab kõik vastu,” teab tehnikahuviline, kes muretses rahvasuus Škodillaciks ja "tiibklaverikski" ristitud isendi nostalgiast, kui mõni aasta tagasi märkas, et üks selline on müügis. “Kunagi sai samasuguse autoga päris palju sõidetud. Lapsed kasvasid tagaistmel üles.”