Meie vete tippkiskja seisab taas silmitsi ränga pesitsusperioodiga

Läänemere hallhüljeste ja viigrite poegimisperiood vältab veebruarist aprillini. Foto: Urmas Luik

Rannakaluritele on hülged nuhtlus: söövad kalad, lõhuvad võrgud. Tavainimene peab toda suurte vesiste silmadega mereelukat nunnuks. Kui juhtub nägema, teeb pilti. Hülgeuurija valutab liigi säilimise pärast aga südant.

Mõne päeva eest Pärnu Postimehes ilmunud loos vilkast kalastamisest Pärnu jõel sedastasid asjaosalised, et Pärnu lahes on väga palju hülgeid: seda on täheldanud nii kalamehed kui Eesti mereinstituudi teadlased. Hülgeuurija ning merebioloog Mart Jüssi nendib, et hallhüljeste arvukus loendusandmetel küll Eestis kasvab, neid loomi on üle 6000, kuid see ei ole midagi sellist, mille üle tema väga rõõmustada saaks. Omal ajal Tallinnas korraldatud olümpia purjeregati maskotiks olnud viigerhülgeid on Eestis praegu 700 ringis. Kaitsealust liiki ähvardab oht välja surra. Nende arv kahaneb aasta-aastalt.

​Asjaolu, et noid veeimetajaid elutseks palju just Pärnu lahes, on hülgeuurija sõnutsi petlik. Pärnu laht on Eestis üks väheseid merealasid, mis praeguste pehmete talvedega veel jäätub. “See tõmbab nagu tolmuimejaga hülgeid ligi, neil on jääd eluks vaja,” märkis Jüssi. Kui nad siia jääkaanele kogunevad, ongi neid üheskoos väga palju. Kõik neist ei jää siia.