Alexandr Langer: Hea, et Euroopas ei kuule giljotiini käginat

Alexandr Langer. Foto: PP

Lõppeva Tšehhi nädala puhul külastas Pärnut Tšehhi Vabariigi suursaadik Eestis Alexandr Langer ja avas Pärnu keskraamatukogus Tšehhoslovakkia 1989. aasta sündmusi kajastava fotonäituse.

Härra suursaadik, kui palju kulus aega Tšehhi nädala mõttest selle teoks saamiseni?

Ideest teoni kulus pool aastat, algul oli ebamäärane mõte, mis ajaga omandas selgemad piirjooned. Kõik hakkas arenema mõttest tuua Pärnusse meie kuulus nukuteater Drak ja korraldada näitus igale tšehhile kallist sametrevolutsioonist 1989, mis lammutas totalitaarse režiimi. Ühte ja teist peale selle.

Oma õla panid alla Hradec Kralove linnavalitsus ja Tšehhi turismiagentuur – eesmärk ei olnud teha midagi suurejoonelist, vaid tutvustada meie riiki.

Mida uut võiks oodata Tšehhi-Eesti suhetes?

Meie suhted on väga head, meil pole mingeid probleeme. Muidugi tahaks, et ärikontaktid oleksid tihedamad, kuid ärimehi ei saa sundida, küll aga neis huvi tekitada. Eestisse tuli meie senati delegatsioon koos rühma ärimeestega, kes olid väga üllatunud, et Eesti eksport on suunatud Skandinaavia riikidele.

Ärivaldkonnas oleme tugevad tegijad ühistranspordisõidukite tootmisel: trammid, trollibussid ja bussid.

Eesti on väga tugev e-valdkonnas, puidutöötlemisel ja kalanduses. Mingis mõttes oleme jälle omamoodi ristteel ja riikidena on meil üksteist avastada veel küll ja küll.

Olude sunnil on Tšehhi pidanud kärpima oma diplomaatilisi esindusi, aga suursaatkond Tallinnas ei kao ja kuigi minu neli aastat Eestis hakkavad täis saama, ei jää saadikukoht tühjaks.

Kuidas Tšehhi Vabariigil praeguses keerulises olukorras läheb?

Mulle on jäänud mulje, et küllaltki paljud inimesed Euroopa Liidus olid harjunud kulutama rohkem, kui teenisid, ja heaoluühiskond oli isegi liiga tugev. Nüüd tuleb ühiskonnas leida tasakaal.

Tšehhi prioriteet on tasakaalus riigieelarve. Kulutada saab ainult vastavalt sellele, mida teenitakse. Vastupidi toimimise tulemused on Euroopas näha.

Paljud ajakirjanikud räägivad majanduskriisist, mis võib kesta mõne aasta. Mulle on jäänud mulje, et võib-olla isegi ei ole tegemist kriisi, vaid muutustega, mis toimuvad tunduvalt kauem. Vanade heade aegade tagasitulekut ei ole mõtet oodata. Vaja on uusi lahendusi.

Milline on praegu tšehhide suhtumine 1989. aasta sametrevolutsiooni ja sellele eelnenud sündmustesse, kui peale on kasvanud uus põlvkond?

Huvitav küsimus. Mida räägib neist sündmustest uus põlvkond ja mida räägitakse sametrevolutsioonist 23 aastat hiljem …

Noored vaatavad rohkem tulevikku, minu põlvkond püüab mõtiskleda möödanikus tehtud või tegemata jäänud vigade üle.

Need noored, kes meil praegu hääletavad kommunistide poolt, ei mõista, mida tähendas totalitaarne, kommunistlik režiim. Neile on sõna-, koosolekute ja reisimisvabadus enesestmõistetav. Muidugi on neid, kes räägivad, et kommunistide ajal oli parem: kõigil oli tööd ja leiba.

Mina usun, et Tšehhi Vabariik liigub õiges suunas. 1789. aastast on revolutsiooni sümbol olnud giljotiin, kuid sametrevolutsioonist alates muutus sümboliks ümarlaud.

Mul on hea meel, et Euroopas ei ole enam kuulda giljotiini käginat.