/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Nagu teada, pääsesid Egiptuse presidendivalimiste teise vooru muslimivendade liider Mohamed Mursi ja eelmise ehk Hosni Mubaraki režiimi kauaaegne lennuväeülem ja 24. tunnil Mubaraki enda poolt peaministriks tehtud Ahmed Shafiq. Viimasena mainitu seadis oma kandidatuuri üles veel mullu, aga kui algas kandidaatide sõelumine ja otsustati, et Mubaraki režiimi meestest keegi ei kandideeri, näidati Shafiqile punast.
Neli päeva hiljem, lähtudes ilmselt sellest, et kandidaatide nimistusse jäi edasi Mubaraki kauane välisminister (1991–2001) ja seejärel Araabia Liiga peasekretär (2001–2011) olnud Amr Moussa, ennistati Shafiq ainsa ”endisena“ kandidaadiks. Arusaadavalt tähendaks tema võit teises voorus, et revolutsiooni nagu polnukski, kui eelmise kamarilja mees saab taas pukki. Mursi valimine tähendaks aga islamiäärmuslaste võimuletulekut.
Veel pole küll selge, milline saab olema põhiseadus, ent kuna parlamendis on kindel ülekaal muslimivendadel ja kui presidendikski saab nende mees, pole enam kahtlust, mida kirja pannakse.
Tegelikult tahtsin tähelepanu osutada sellele, et nii enne valimisi kui kohe pärast seda näidati lääne telekanalitel usinalt Amr Mussat, kes platseerus koguni viiendaks. Teisisõnu: jällegi panid Euroopa ja Ameerika ametlikud asjatundjad mööda. Nagu see on olnud Araabia kevade algusest peale.
Olen juba kirjutanud, et Araabia kevade mõjul tuleb suur osa Euroopas/Ameerikas kirjutatud tarkustest, eriti need, mis seotud Nicolas Sarkozy loodud Vahemere maade liidu ”arenguga“, riiulitele ja arvutitesse tolmuma jätta. Sarkozy ise, kes tahtis esimest, Tuneesia revolutsiooni, Prantsuse langevarjuritega laiali ajada ja oli seejärel nii Liibüa- kui Süüria-vastase agressiooni ja sekkumise algataja (peale selle sõjaline sekkuja aprillis 2011 Elevandiluurannikul ja supi ehk praeguse kodusõja kokkukeetja Malis) sai küll Prantsuse rahvalt kinga. Paraku elab tema taktika – võtta võim toore jõuga – Süürias edasi. Hukkunute arv on tõusnud 13 000ni, ent ei mingit märki tapatalgute lõppemisest.
Olen korduvalt kirjutanud, et erinevalt Liibüast, kus lääneriikide edu tagas riigi ladviku lõhenemine, polegi midagi samasugust – revolutsiooniteoorias nimetatakse seda ülemkihtide kriisiks – Süürias 14 kuu jooksul tekkinud. Karta on, et ei tekigi, sest eks kõigil ole silme ees Muammar al-Gaddafi ja tema kaaskonna nottimine. Loogiline lahendus oleks võõrvägede kasutamine, ent praeguses olukorras kujuneks see väga ohvririkkaks. Pealegi ei luba Venemaa ja Hiina sel sündida. Nii läheb sõda edasi ja ikka julmemaks.
Väljapääsu otsimine toob päevakorda kõige ootamatumad võtted. Praegu kogu maailma tähelepanu tõmmanud Hula linnas 25. mail sunniitide hulgas toimunud tapatöö selgitus võib osutuda väga lihtsaks. Nimelt võib olla tegu valitsevate šiiidi alaviitide (12 protsenti elanikest, kuid pea kogu armee) kättemaksuga, sest 20. mail üritati mürgitada(!) kaitse- ja siseministrit ja nende naisi, kellest üks on president Bashar Assadi õde. Karta on, et just see katse muutis võitluse halastamatuks.
Paraku sai Euroopa Liidu ladvik vastu nina Serbiaski. Tegelikult toimusid 6. mail valimised Prantsusmaal, Kreekas ja Serbias, ent viimasena nimetatud vaikiti algul maha, sest seal mindi ennustustega täiesti rappa. Favoriidiks kuulutatud Boris Tadici asemel päris võidu avalikult Moskvaga mehkeldav Tomislav Nikolic. Tema erakond (õigemini selle varasem variant) lubas veel 1999. aasta sõja päevil liitumist Venemaa-Valgevene liitriigiga, nüüd viidatakse võimalikule koostööle Vladimir Putini loodava Euraasia liiduga (Venemaa, Valgevene, Kasahstan) ja küsitakse Venemaa sõjabaaside avamist. Mõistagi on see jultunud surveavaldus ELile ega üllata, sest Brüssel panustas ju teisele mehele.
Kuna Nikolici ülekaal oli 70 000 häält, tasub lisada, et oli 99 000 rikutud sedelit ega ole teada, kuidas hääletasid 109 000 Kosovo serblast, kelle häälte kättesaamiseks viidi kohale 600 Bundeswehri sõdurit ja avati 90 valimispunkti (uus praktika NATO ajaloos välismaalt häälte hankimiseks) lootuses, et Kosovos hääletatakse Tadici poolt. Kahjuks ei kinnita seda ükski senine teade Serbia valimiste kohta.