Naiste varjupaik aitab kannatajatel ennast taas leida

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti tulevad naised varjupaika pakku otsese füüsilise vägivalla eest. Pilt on lavastatud.
Enamasti tulevad naised varjupaika pakku otsese füüsilise vägivalla eest. Pilt on lavastatud. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Pärnu naiste varjupaik on kahe ja poole tegutsemisaasta jooksul pakkunud tuge ja nõu kümnetele lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele. 2011. aastal oli varjupaigas 37 esmapöördujast naist, peale selle 27 emaga kaasas last.

Varasuvine päev varjupaigas kulgeb nagu kodus ikka: lapsed sagivad teleka ja köögi vahet, ema toimetab lõunasöögiga, elutoa laual on maisihelbekausid, sülearvuti ja laste kriipsujuku-joonistused, diivanil pleedid ja raamatud.

Külalist uudistama tulnud tüdrukuke hoiab ema jalast kõvasti kinni.

Ometi pole see tavaline kodu: siia tullakse peitu suurte murede eest. Maja aadressi teavad ainult need, kel tarvis teada, ja võõraid inimesi tuppa ei lubata.

Elamine on natuke kulunud moega, sest viimase viie kuu jooksul elas siin mitu peret ja müdistas kokku üheksa last. Praegu oodatakse, et varjupaik korrakski tühjaks jääks, siis saab elamist veidi remontida.

Töötajate väitel on saatusekaaslastel varjupaigas hea teineteisega suhelda. Ühiselt on hoitud üksteise lapsi ja jagatud muresid.

Naisi on raske mõista

2009. aastal oli Eestis juba kaheksa naiste varjupaika, Eesti suurimas, Pärnu maakonnas aga veel mitte. “Mulle tehti varjupaiga loomise ettepanek ja see tundus hea väljakutse,” meenutas varjupaiga projektijuht ja eestvedaja Margo Orupõld. Lisades, et see polnud algul üldse tema teema ega maailm. “Ma ei mõistnud, kuidas naised võivad lasta oma elul nii minna, et neid pole justkui olemaski!”

Siiski võttis naine ettepaneku vastu, leidis ruumid ja inimesed ning 2. novembrist tegi varjupaik uksed lahti.

Kuna oli vaja kedagi mittetulundusühingut looma ja projekte kirjutama, tegeles Orupõld varjupaiga asjadega edasi. “See on väga huvitav maailm,” teab ta nüüd. “Praegu võin tundide kaupa rääkida, miks naised taolisesse olukorda on sattunud, ma saan neist aru ja mõistan, miks teised inimesed ei saa aru.”

Esimene kuu möödus nagu koolilastel, kes küll hästi õppinud, aga teadmatuses, kuidas kõike reaalselt ellu rakendada. Õnneks kogus 2009. aastal naiste varjupaikadele raha heategevuslik telesaade “Jõulutunnel”, koduvägivalla teema sai üldsusele teadvustatud ja peagi Pärnu varjupaigas esimesed abivajajad kohal.

Esimene naine tuli varjupaika tol talvel Pärnu maakonnast kolmeks päevaks, öeldes, et suvel poleks ta kodunt lahkunud: peenramaa vajab hoolt, kuked-kanad toitmist.

Praegu töötab peale projektijuhi meeskonnas viis liiget: kolm vastava väljaõppe saanud vabatahtlikku, peale nende head toetajad ja abilised eesotsas Epp Kloostriga maavalitsusest ja Astrid Hindriksiga Pärnu naiste ümarlauast.

Varjupaik teeb koostööd riigi- ja omavalitsusorganite, politsei, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate, ohvriabiteenistuse ning ülejäänud Eesti varjupaikadega.

Vägivald koduseinte vahel

Meedias on räägitud, et lähisuhtevägivalla all kannatab iga kümnes naine, kuid kuna see on väga hästi varjatud, võib ohvreid olla tunduvalt rohkem.

Pärnu varjupaiga töötajad on kuulnud oma klientidelt kümnete kaupa traagilisi lugusid, mis normaalset elu elavatele inimestele täiesti mõeldamatuna tunduvad.

“Iga juhtum on erinev, aga enamasti on tegu pikka aega kestnud füüsilise vägivallaga, millega kaasnevad vaimne, majanduslik ja psühholoogiline vägivald,” rääkis varjupaiga juhtumikorraldaja Helga Mitt, kes naised esimesena vastu võtab. “Meile jõutakse tavaliselt alles siis, kui aastaid on kannatatud, mitte esimese tüli peale.”

Õhtul saabujat ei hakka Mitt kohe küsimustega tülitama, öö ja hommik kuluvad rahunemiseks. Alles siis sõlmitakse majutusleping ja hakatakse vaikselt uurima, kuidas aidata, kas on plaanis lahutust algatada, juristiga nõu pidada. Edasine sõltub sellest, mida naine ise tahab ette võtta.

Töötajad püüavad naiste kohati uskumatult räigeid lugusid mitte hinge võtta ja taskurätikarp nõustamistoa laual on pigem klientidele. Koos naistega nuttes ei saaks tööd professionaalselt teha ja läbipõlemine tuleks kiiresti.

Kui palju erineb tegelik töö varjupaigas sellest, mida algul ette kujutati?

“Väga palju,” tunnistab Orupõld. “Mõtlesin, et kui naised tulevad, tahavad nad kohe oma elu muuta, aga paljud soovivad vaid otsese füüsilise vägivalla eest päevaks–nädalaks varju pääseda. Elu muutmiseks ei olda valmis, see vajab põhjalikku tööd ja enesele olukorra ausat tunnistamist.”

Painajaks muutunud suhtest välja astumise teevad keeruliseks paljud niidid, mis naisi koduga seovad: töökoht, laste kool-lasteaed, koduloomad ja kasvuhooned.

Mehe eest pakku tulnud naine võib küll ise uues kohas töö leida, kuid lastele aia- ja koolikoha saamine võtab aega. Kui lapsed hoitud pole, ei saa tööle minna ega uue elamise tarvis raha teenida, ringist välja astuda on raske.

Jõhkard ja ohver

Viha ja vägivallaga on nagu iga teise probleemiga: kõigepealt tuleb seda endale tunnistada. Paraku paljud mehed seda teadvustada ei taha või ei suuda.

Vägivallatsevaid mehi ohjab politsei, kohtult saab taotleda lähenemiskeeldu ja selle rikkumisel taas teatada politseisse. Kui kohale on kutsutud korrakaitsjad, ei saa avaldust enam tagasi võtta ja jõhkardil tuleb politsei ja kohtuga tegemist teha.

Orupõld ütleb, et nende instantsidega suhtlemine ei ole meeldiv, mõni mees võtab sellest õppust, aga enamik kahjuks mitte. Mehi saab suunata eri teraapiatesse, aga vabatahtlikult nad enamasti sinna ei lähe ja vägisi viimisest pole eriti kasu.

Oma probleemi teadvustama ei ole valmis paljud ohvridki. Et olukorda muuta, tuleb põhjalikult endasse vaadata ja oma sisemine jõud taas üles otsida. Hea, kui abiks on pere ja sõbrad, väga oluline on rahaline tugi, sest kohtutee käimine pole odav.

“Naise süda on nii suur, sinna mahub sellisel hulgal andestamist ja lootust, et ei oska ette kujutadagi,” ohkab Orupõld. “Võimu armastavad mehed suudavad leida just selliseid naisi, kelle juurde end “sisse süüa” ja oma eesmärke saavutada. Nad on suurepärased manipulaatorid, oskavad imehästi meelitada, lubada, võluda.”

Kui kannatavate naiste lähedased ja sõbrad näevad, et suhtes on asi halb, ent naine probleemi ei tunnista, soovitavad spetsialistid talle vähemalt varjupaiga andmetega kaardike taskusse pista: kui kord jõuab kätte viimane piir, on abi telefonikõne kaugusel.

Iga samm on tähtis

Töötajad on õppinud hindama iga pisikest sammu, mida hingelt ja kehalt räsitud naised teha suudavad. Uue elu alustamine nõuab jõudu ja pealehakkamist, aastaid ohvri seisuses olnud inimesel aga võtab enesekindluse taastamine kaua aega.

Orupõld tahaks, et varjupaigas oleks töötajatel õigus naiselt telefon ära võtta: niigi haavataval naisel ei jätku meelekindlust vägivaldsete meeste manipuleerivaid sõnumeid ja kõnesid ignoreerida. Samuti tuleks tema meelest kasuks, kui oleks õigus naisi varjupaigas teatud aja hoida nagu Põhjamaades. Alles siis, kui ohver on kuu- kaks näinud normaalset, vägivallata elu, võib ta hakata mõtlema oma elu muutmise peale.

Varjupaiga töötajad igatsevad, et majas oleks rohkem ruumi, et oleks nõustamisruum ja lastele mängutuba. Pidevalt võiks kohal olla keegi, kes saaks inimestega tegelda. Mitt lisab, et hea, kui keegi saaks kohe tegelema hakata varjupaika kaasa võetud lastega, kes ju samuti palju läbi elanud.

Osas riikides on varjupaigad ümbritsetud kõrgete müüride, valvekaamerate ja turvatöötajatega. Siiski lasti näiteks Norras mõni aasta tagasi üks naine otse varjupaiga ukse ees maha.

Aitamaks varjupaiga asukaid taas normaalsesse ellu, on projektide ja toetajate abil peresid viidud teatrisse, laagrisse ja spaasse.

Loo lõpetuseks sobib hästi vanima varjupaigast abi saanud naise juhtum. 70aastane naine abiellus endast tunduvalt noorema mehega, kes naise headust kurjasti kasutas ja teda peksis. Ometi leidis naine pärast kaheksat aastat kannatamist endas jõudu olukorda muuta, võttis ühendust varjupaigaga ja andis sisse lahutuse.

“Äärmiselt vapper ja armas proua, kes polnud nõus surmani sellist elu kannatama,” meenutab Orupõld. “Võitles enda eest, mees toodi kohtusse käeraudades, abielu lahutati ja naine saab rahulikult edasi elada. Ta on kosunud, rahunenud, hoopis teine inimene. Mitte keegi ei pea kannatama!”

* Pärnu naiste varjupaik kasutab Sindi linnavalitsuselt renditud ruume, kuhu saab mahutada 12 inimest. Teenindatakse Pärnu maakonda, vajadusel kogu Läänemaad.

* Pakutakse varjupaiga teenust, psühholoogilist kriisiabi, sotsiaalset ja juriidilist nõustamist. Töötatakse naistevastase vägivalla ennetamise ja sellest avalikkuse teavitamise projektidega.

* Detsembris 2011 avati Pärnus nõustamistuba, kus peale tasuta nõustamisteenuse tehakse rühmatreeninguid lähisuhte vägivalla ohvritele.

* 2011. aastal jõudis varjupaika 37 esmapöördujast naist 27 lapsega, telefonitsi nõustati 134 esmahelistajat.

* Varjupaiga töötajad vastavad SOS-telefonil ööpäev läbi, telefoninumber on 5398 1620, meiliaadress parnunaistevarjupaik@hot.ee.

Märksõnad

Tagasi üles