/nginx/o/2012/07/02/1194820t1h2b8d.jpg)
Pärnu Postimehe lugeja teatas toimetusele, et avastas eile Pärnu lähedal Tammiste aiandis kartuleid puhastades mugulate seast kaks kartulimardikat.
Pärnu lähedal avastati põllult kartulimardikad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Just mardikad, mitte vastseid. Varasematel aastatel ei ole selliseid tegelasi meie kartulites olnud,“ täpsustas ta.
Lehelugeja soov oli, et teavitaksime mardikatest põllundushuvilisi inimesi Tammiste piirkonnas. „Äkki on nendegi kartulitesse kutsumata külalised saabunud,“ sõnas ta.
Vikipeedia andmetel on kartulimardikas poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Ta on umbes 10 millimeetrit pikk, erekollast või oranži värvi. Kummalgi kattetiival viis musta pikitriipu, eesrindmikul mustad täpid. Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranžikaspunased. Täiskasvanud tõugud on värvuselt oranžikaskollased või tuhmkollased, 15-16 millimeetrit pikad, hästi kumerdunud kehaga.
Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal.
Väikeaedades jõuab kartulimardikaid käsitsi korjata, kuid seda tuleb teha iga päev ja vähemalt kahe nädala jooksul. Suurematel põldudel kasutatakse keemilist tõrjet.