Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets kaitseb tänases on-line-väitluses seisukohta „Õpilasesinduste võim peaks koolides suurenema“. Talle oponeerivad Eesti väitlusseltsi esindajad Helery Maidlas ja Kristin Parts.
On-line-väitlus: õpilasesinduste võim peaks koolides suurenema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlema poole avakõnedele järgneb Laanemetsa kiire vasturepliik, mis ilmub peagi selle artikli lõppu, ning kell 11 algab väitluse põnevaim osa ehk ristküsitlus.
Paremad selle loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus nii Laanematsale kui väitlusseltsi esindajatele.
Väitluse võtavad kolmanda osana kokku mõlema poole lõppsõnad.
Väitlusele annab pärast osaliste seisukohtade kuulamist ja ristküsitlusele vastamist hinnangu Eesti väitlusseltsi kohtunik.
SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUMI DIREKTORI ANDRES LAANEMETSA AVAKÕNE
Õpilasesinduste võim peaks koolides suurenema
Õpilasesinduste võim peaks koolides suurenema, sest nii kasvavad noortest ühiskonnas aktiivsed kodanikud.
Osalusdemokraatia on Eestis nõrk. Vabaühenduste esindajana 20. septembril riigikogus esinedes ütles Tarmo Jüristo, et Eestis on kahetsusväärselt kitsas arusaam poliitikast. "See arusaam näeb poliitikat kui võimuvertikaali või -püramiidi, mille alumises otsas on kodanikkond ning ülemises peaminister ja president. Selliselt nähtuna on vabakond justkui poliitika lasteaed, mis paremal juhul on sisendiks päris poliitikale, mis aga ise kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid langetada ei suuda ega saa," nentis ta.
Sarnaselt toimib ka kool: alumises otsas on õpilased ja ülemises õpetajad, õppenõukogu, hoolekogu ja direktor. Õpetajad on koolides jätkuvalt jõupositsioonil: õpetavad, kontrollivad, hindavad, kiidavad ja karistavad. Õpilaste ülesanne on kuulata, õppida ja nõudmise peale vastuseid anda.
Pärnu linna noortekogu juhatuse esimees Gerrit Lääne väidab, et õpilasesinduste võimalused aktiivsuseks sõltuvad otseselt koolide juhtkondade heast tahtest. Positiivse näitena toob ta esile oma kooli, Sütevaka gümnaasiumi, kus näiteks õpilaste arvamusest lähtuvalt nihutati kooliaasta algust nädal aega ettepoole ja kool algas 25. augustil. Paraku on Gerriti sõnul koole, kus koostöö õpilaste ja koolide juhtkondade vahel on puudulik ning tihti ei jõua informatsioon olulistest sündmustest õpilasteni.
Soovides kasvatada ühiskonnas aktiivseid kodanikke, peab kooliharidus lisaks kohustuslikule õppeprogrammile võimaldama osalemist demokraatlikes protsessides, pakkuma võimalusi koostööks, otsustamiseks ja vastutamiseks. Koolielu puudutavates protsessides demokraatlikult kaasa rääkimine on üks aktiivseks kodanikuks kasvamise olulistest eeldustest. Tegemist on õpilastele väga olulise õigusega, mis ei saa sõltuda juhtkonna heast tahtest või selle puudumisest.
Õpilasesinduse võim peaks koolides suurenema, sest siis suureneks õpilaste kaasatus koolielu juhtimisse.
Koolis võtavad otsuseid vastu direktor, õppenõukogu ja hoolekogu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud, et õpilaskonnal on õigus valida õpilasesindus, mis lähtub oma tegevuses õpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest. Paraku ei saa õpilasesindus piisaval määral osaleda oluliste koolielu puudutavate otsuste tegemisel. Hoolekogus ja õppenõukogus, kus planeeritakse kooli õppe- ja kasvatustegevust, on õpilaste poolt vaid üks esindaja.
Õpilasaktivist Valev Laube kirjutab: „Tuues näiteks koolides dokumentide kinnitamise, näeme taaskord seda, kui vähe on õpilased esindatud. Selles, et dokument võimalikult täpseks verpida, käib dokument läbi kindlasti hoolekogust ja õppenõukogust, vahel ka õpilasesindusest. Vaadates õppenõukogu ja hoolekogu üldsuurust ja õpilasesindajate suurust, näeme, et tavaliselt esindab õpilasi sellistest grupeeringutes kaks aktivisti või suisa üks. Taaskord on tegu näitega, kus kõiki õpilasi mõjutavad otsused võetakse vastu ilmselge liiga väikese õpilasesindajate arvuga.“
Õpilaste hääl on koolis oluliste otsuste tegemisel jõuetu. Üks noor inimene ei suuda kümne- kuni kaheteistkümneliikmelises hoolekogus piisavalt hästi õpilaste seisukohti kaitsta.
Järelikult on õpilaste koolielu juhtimisse suurema kaasamise eesmärgil vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning tagada õpilastele suurem esindatus kooli õppenõukogus ja hoolekogus.
VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE
Õpilasesinduste võim ei peaks koolides suurenema
Täname oponenti toodud argumentide eest, kuid leiame siiski, et õpilasesinduste roll ei peaks koolis suurenema.
Esmalt väitis oponent, et õpilasesinduste roll koolis peaks suurenema, sest tänu sellele suudame kasvatada ühiskonna jaoks paremaid kodanikke. Oponent eeldab, et õpilasesinduste rolli suurenedes tõuseb ka esinduse liikmete hulk, kellest potentsiaalselt saaksid aktiivsemad kodanikud. Samas leiame, et esinduse mõju suuremine ei muuda organisatsiooni ilmtingimata õpilaste jaoks atraktiivsemaks.
Kui panna sama idee valimiste konteksti, siis näeme, et hoolimata suurest mõjuvõimust, mida ideaalis kodanikud võiksid omada, on valimisaktiivsus madal, mis näitab, et võim jääb realiseerimata. Sellest järeldame, et probleemiks on ühiskonnas levinud passiivsus, ja seda ei saa parandada pelgalt ühe institutsiooni rolli suurendamisega. Kodanikuühiskonna populariseerimiseks oleks vaja pigem tõsta inimestes huvi kui suurendada väga spetsiifiliste organisatsioonide mõjuvõimu.
Teiseks leidis oponent, et tänu õpilasesinduste rolli suurenemisele kasvaks õpilaste kaasatus koolielu juhtimisse. Meie hinnangul on tarvilik küsida, milliste õpilaste ja kui suure hulga kaasatusest me räägime.
Nagu eelnevalt mainitud, ei ole me kindlad, kas õpilasesindused tegelikult kannavad kogu õpilaskonna häält nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. Nimelt leiame, et tavapäraselt moodustab õpilasesinduse pigem kitsas aktiivne tuumik, sageli kuuluvad ühiste huvidega noored ühte sõpruskonda. Seega ei avaldu õpilasesinduses läbilõige õpilaskonnast, mis seab kahtluse alla nende võimekuse tagada kõigi õpilaste huvide kaitstus. Lisaks ei näe me, kuidas aktiivsem grupp suudaks tulevikus rohkem õpilasi oma tegevusse kaasata. Kui väiksele grupile anda rohkem mõjuvõimu, siis juhtuks see, et ladviku poliitika jääks samaks, kuid võrdeliselt domineeriksid ühe grupi huvid.
Veel enam on oluline küsida, kui suurest rollist me õpilasesinduste puhul räägime. Ühe institutsiooni, siinkohal kooli juhtimises on märksõnadeks kogemus, jätkusuutlikkus, laiahaardelisus. Need on justnimelt need omadused, millega noored ei pruugi alati arvestada. Samas, olles valmis andma õpilasesindustele senisest suurema rolli, peame arvestama sellega kaasneva vastutuskoormaga. Suurem roll tähendab kaalukamaid otsuseid ja suuremaid võimalusi, tihti tuleb valida ebapopulaarse ja praktilise vahel.
Lihtsustatud näitena võib tuua olukorra, kus kooli rahaline olukord lubab soetada kas uue kohvimasina või parandada katust. Arvatavasti võidaks õpilaste poolehoiu uus kohvimasin ja pakiline probleem, nagu läbilaskev katus, jääks lahendamata.
Iseenesest on igasugune õpilaste aktiivne tegevus vägagi tervitatav, küll ei saa me nõustuda Andres Laanemetsa toodud väitega, nagu aitaks õpilasesinduste rolli suurenemine edendada kodanikuühiskonda ja kaasata rohkem õpilasi koolielu korraldamisesse.
SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUMI DIREKTORI ANDRES LAANEMETSA KIIRE VASTUREPLIIK
Tänan vastuse eest!
Eitajad möönavad, et kodanikuaktiivsus Eestis on nõrk, mille üheks väljenduseks on madal valimisaktiivsus. Samas arvavad nad, et õpilasesinduste rolli suurendamine ei avalda kodanike aktiivsusele mõju.
Tuleb mõista, et tänased passiivsed kodanikud on eilsed õpilased. Nõukogude koolis ei olnud demokraatiat, õpilasesindused ei saanud kaasa rääkida olulistes koolielu küsimustes. Paremal juhul tegeldi ürituste organiseerimise ja vanapaberi kogumisega.
Anu Tootsi poolt TLÜ riigiteaduste instituudis tehtud uuringust järeldus, et väärtuste kasvatamisel koolis on peamised probleemid järgmised:
- demokraatlike hoiakuid kooliskäimine oluliselt ei tugevda;
- kool (koolidemokraatia) seisab ühiskonnast ja demokraatlikust valitsemiskorrast eraldi;
- kodanikuühiskonna edenemine pole kooliõpilaste juures tuntav.
Aktiivsust ei saa olla, kui ei ole mõjuvõimu. Kui aga noored tajuvad, et nende otsuste tagajärjel midagi muutub, kasvab kindlasti ka õpilasesinduste atraktiivsus. Õpilasesindust ei ole kitsalt spetsiifiline organisatsioon, sest põhiharidus on Eesti Vabariigis kohustuslik ja seega hõlmab õpilasesinduse töö suuremal või vähemal määral kõiki kodanikke.
Teiseks kahtlevad eitajad, et õpilasesindustes ei ole õpilased piisavalt kaasatud ja õpilaste nimel räägivad vaid kitsa sõpruskonna liikmed. Arvatavasti ongi mõnes koolis nii ja kahtlemata tuleb seda taunida.
Siiski toimub enamikus koolides esindajate valimine demokraatlikult. Sütevaka gümnaasiumis valib õpilaskond esindajaid kooli nõukogusse õppeaasta alguses. Kandidaadid esitavad oma seisukohad, kõigil gümnasistidel on hääleõigus ja õpilased tajuvad, et valitute näol on tegemist tõepoolest nende kandidaatidega. Esindajad suudavad arvestataval määral koolielu mõjutada ja valijate ees vastutust kanda.
Oponentide näide, et õpilased jätaksid katuse parandamata ja ostaksid selle asemel kohvimasina, mõjub noori halvustavalt ega ole kindlasti tõene.
Olen endiselt seisukohal, et õpilasesinduste roll peaks koolides suurenema, sest noored on meie kodanikuühiskonna tulevik ja noorte suurema kaasamisega muutuks koolide juhtimine demokraatlikumaks.