Kommentaar: Üllatused suures poliitikas

ÜRO peaassamblee uus eesistuja on Serbia eksvälisminister Vuk Jeremic. Foto: Reuters

Teisipäeval algas ametlikult ÜRO peaassamblee ja kõik esinejad seal alates asukohamaa peoperemehest ehk USA presidendist Barack Obamast tervitavad esimeses järjekorras assamblee uut eesistujat. See on Serbia eksvälisminister (2007–2012) Vuk Jeremic, sotsialismiajal võimul olnud perekonna võsu. Muide, õppinud Harvardis nagu Obama ja Benazir Bhutto. Konkreetsel juhul üks ebaõnnestujaid selles seltskonnas, sest tema boss, Serbia president Boris Tadic ja nende partei said mais Serbia presidendi- ja parlamendivalimistel kindlalt lüüa.

Formaalselt ajas tandem Tadic-Jeremic – Eestiski käinud mehed – Euroopa Liidu meelset juttu, samal ajal flirtis Kremliga ja kottis avalikult Kosovot, nagu sai. See kahepalgelisus otsustas paljus serblaste valiku ühest juttu rääkinud meeste ja erakondade kasuks. Seda üllatavam oli Jeremici kandidatuuri ülesseadmine ÜRO peaassamblee eesistujaks ammu teada oleva Leedu suursaadiku Darius Cekuolise vastu. Valimised ise toimusid juba 8. juunil ja kuna Ida-Euroopa grupil, mille kord oli saada endale eesistuja koht, oli nüüd ootamatult kaks kandidaati (viimati oli säärane seis 1991. aastal, kui Aasial oli kolm kandidaati), toimus salajane hääletus ja võitjaks osutus 99 : 85 Jeremic.

Pole raske aimata, kustpoolt tuuled puhusid: kaks juhtivat suurriiki, loomulikult eri ajenditel, toetasid oma kodumaal läbikukkunud poliitika esindajat. Mitmes mõttes mõtlemapanev otsus nagu Eesti välisministeeriumi sisuline vaikiminegi, ehkki tegu oli ikkagi Balti riikide kandidaadiga. Aga eks väikeriikidel ole ennegi tulnud aktseptida suurte “tarku” otsuseid, mille 23. rehkendus ilmneb alles paari aasta möödudes, kui üldse!

Teiseks üllatuseks loen Venemaa riikluse 1150. aastapäeva ootamatult vaikset tähistamist Novgorodis 21. septembril. Mäletatavasti kirjutas pidustuste dekreedile alla president Dmitri Medvedev, kuid ei teda ega taas presidendiks tõusnud Vladimir Putinit kohale ei tulnud. Miks, ei oska aimata.

Islamiusu vastuvõtmise (aastal 922) 1090. aasta pidustustele augustis Tatarstanis Putin samuti ei läinud, aga külastas nii-öelda õiget kohta kaks nädalat hiljem. Samal teemal on muudki huvitavat: äsja allkirjastas Putin dekreedi Alaanias ristiusu vastuvõtmise 1100. aasta ehk aastal 914 toimunu tähistamiseks. Kes ei tea, siis praeguse Osseetia – selle lõunaosa pärast käis sõda 2008. aastal – kohal oli muiste võimas Alaania riik, mis tõesti võttis vastu ristiusu, ent selle aja üle vaieldakse siiani. Nüüd ühtäkki on Putinil ja järelikult Venemaa õigeusu kiriku peal Kirillil selgus käes ja pidustused tulevad 2014. aastal.

Siiani loeti Venemaal ristiusu vastuvõtmise aastaks 988 ja kohaks Kiievit, mis ikkagi on teise riigi territoorium. Alaania kuuluvust Venemaale praegu keegi kahtluse alla ei pane ja äsjane otsus teeb ilmselt lõpu spekulatsioonidele, et Venemaa koosseisu kuuluva Põhja-Osseetia ja nukuriigi Lõuna-Osseetia ühinemisel tekkiv riik jääks väljapoole Venemaad.

Nüüd Putini märksa olulisemast dekreedist, mis kindlasti mõjutab Bauska samba käekäiku, millest laupäeval kirjutasin. Nimelt allkirjastas Putin 21. septembril dekreedi Stalingradi lahingu võitmise 70. aastapäeva tähistamise kohta järgmise aasta algul. Aga just sama lahingu võitmise 60. aastapäeva pidustused 2003. aastal panid aluse järgnenud Kurski, Dnepri ületamise ja muude pidustuste seeriale 2003–2005. Sündmused kulmineerusid Venemaa oma võidupäeva, 9. mai ametliku tunnustamisega ÜRO poolt ja omal ajal püstitatud monumentide taas erilise tähelepanu objektideks muutmise kampaaniaga, mille vahetuks tunnistajaks meil kõigil olla tuli.

Teisisõnu: juba tuntud kampaania läheb taas uuele ringile, kinnitamaks, et Venemaa välispoliitika jätkab teise maailmasõja teises pooles tehtu esiletõstmist ja kaitsmist. Selle varjus vaikides enne ja pärast tehtust ning Stalini kuritegusid õigustades.

Kolmanda üllatusena suures poliitikas mainiksin 21. septembril Iisraeli poolt ÜRO peakorteris organiseeritud arutelu Araabia riikidest lahkuma sunnitud 850 000 juudi saatuse üle. Siiani on ju arutatud Iisraeli okupeeritud aladelt lahkunud kolme miljoni palestiinlase saatust.

Nagu arvata, esimesena reageeris ÜRO peaassambleele tulnud Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, kes süüdistas lääneriike nii Iisraeli tuumapotentsiaali mahavaikimises kui moslemitevastase filmi “Muslimite süütus” mahitamises. Seda veel enne täiskogu istungi algust. Võib kindel olla, et ülddebatt peaassambleel kujuneb huvitavaks.