Pärnu lahest püüti suur makrell

Peerni kalur Janek Mändla püütud makrelliga. Foto: Erakogu

Tõstamaa valla Peerni küla kalurid tõmbasid üleeile räime püüdes pardale peamiselt Atlandi ookeani põhjaosas elava makrelli, mis Eesti rannikuvetes ei ole just sage külaline.

Harrastuskalastaja Peeter Raja andmetel oli kala ligemale 45 sentimeetrit pikk ja oma 400 grammi raske. Tegemist võib olla ühe suurema Eesti vetest püütud makrelliga, kuid ilma kala registreerimata ei saanud Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev midagi väita.

“See võib olla rekordkala, aga mõistlik oleks ära fikseerida. Inimeste hinnangud võivad olla ekslikud,” lausus Shpilev ja kutsus kalamehi üles niisugustest leidudest talle alati teada andma.

Teisipäeval püütud makrelli andmetes tekitas Shpilevis kahtlust pikkuse ja kaalu suhe. “Enamasti on 40 sentimeetri pikkused isased isendid 700–800-, mitte 400grammised. Selle kala võiks mulle tuua, paneme registrisse. Muidu jääb see lugu linnalegendiks,” rääkis Shpilev.

Makrell, keda Vene ajal kutsuti skumbriaks, on üks tähtsamaid Atlandi ookeani püügikalu. Shpilevi jutu järgi on makrelli suuremad siiakanti sattumised seotud ookeanivee sissetulekuga läbi Taani väinade.

“Eelmise sajandi 60. aastate keskel ja 30. aastatel on teda isegi tööstuslikult püütud Öresundis ja Kattegatis,” rääkis Shpilev.

Kui muidu on makrell parvekala, siis Soome lahe lääneossa ja Liivi lahte satuvad üksikud isendid. “Piirangu paneb Läänemere madal soolasus, mis pole hea makrelli arenguks,” selgitas Shpilev.

Suurim Eesti rannikuvete makrell on püütud 25. juunil 1965. aastal Liivi lahest Ruhnu saare ja Sõrve sääre vahelt. See kala oli 41 sentimeetrit pikk ja 600 grammi raske. Ülejäänud siinsed makrellid on olnud väiksemad, Shpilevi andmetel on neid Eestis leitud 30–40.

Makrelli elueaks on ligi 11 aastat ning ta võib kasvada üle 60 sentimeetri pikkuseks ja kuni 3,4 kilogrammi raskuseks. Tema liha on kõrgelt hinnatud, rasvane ja maitsev.

Kaluritele teeb muret ümarmudila levik. Neid on kakuamikastis räimede seas üha enam. Shpilevi sõnade kohaselt on tegu väga hästi kohaneva liigiga, kellele meeldib kiviklibune põhi.

“Lageda liivapõhja peal ümarmudil end hästi ei tunne. Seetõttu pole teda meil nii palju kui Soome lahes Muuga sadama lähedal, kus ta on teised kalad juba välja tõrjunud,” kõneles Shpilev.