Pärnakad eelistavad järjest sagedamini autoga liikuda

Foto: Ants Liigus

Kümne aastaga on Pärnus autode kasutamine sagenenud, Vana-Pärnus tahetakse üha vähem elada ja linnakodanikud pole rahul perearstiteenuse kättesaadavuse ega tänavate olukorraga.

Selliste ja palju teiste järeldusteni jõutakse Pärnu linna elukeskkonna uuringus, mis sel ja eelmisel aastal linnavalitsuse tellimusel Tartu ülikooli Pärnu kolledžis tehti. Eelmine Pärnu elanike elukeskkonna uuring pärineb 2002. aastast ja võimaldab kümne aastaga toimunud muutusi võrrelda.

Kahe- ja neljaliikmelised pered

Uuringu käigus küsitleti 417 pärnakat, kel vanust 15–74 aastat. Juhuvalim moodustati sotsiaaldemograafiliste tunnuste alusel, küsitlemiseks kasutati silmast silma intervjuusid ja internetiküsitlust. Uuriti olemasolevat eluaset, teenuste kättesaadavust, liikumisharjumusi ja elukoha eelistust, inimestel oli võimalik kommentaare kirjutada.

Pärnu keskmisesse leibkonda kuulub 2,8 inimest. Kõige enam elatakse kahekesi ja neljakesi, ent vastanute seas oli kaks 11-liikmelise leibkonna esindajatki. Suuremad leibkonnad elavad Räämal, Tammistes ja Raekülas, väiksemad kesklinnas ja Ülejõel.

Kui kesklinna, ranna rajooni, Ülejõe ja Rääma elanike töökoht on enamasti elukohaga samas või naaberpiirkonnas, siis Raeküla elanikest käib tervelt viiendik tööl väljaspool Pärnut, peamiselt Tallinnas ja Pärnu-Jaagupis.

Väljaspool Pärnut töötataksegi enamasti Tallinnas, kuid on ka Sauga, Paikuse ja Tahkuranna vallas ning välismaal töötavaid vastanuid.

Keskmisel pärnakal on 1,4 tuba

Üle poole (53 protsenti) Pärnu elanikest elab korrusmajades, 41 protsenti ühepereelamutes. Kõige rohkem on ühepereelamutes elavaid inimesi Raekülas, Vana-Pärnus ja Rääma-Tammiste piirkonnas.

Vastanute hinnangul on nende leibkonna käsutuses keskmiselt 84,6 ruutmeetrit elamispinda, kus on kolm ja pool tuba. Leibkonna liikme kohta on ruumi keskmiselt 33,7 ruutmeetrit ja 1,4 tuba, mis on 0,4 toa võrra rohkme kui kümme aastat tagasi. Kõige rohkem on elamispinda Raekülas ja Räämal-Tammistes, kõige vähem Mais-Papiniidus ja kesklinnas.

Keskmiselt on leibkonnal 1,3 autot. Raekülas ja Räämal-Tammistes on neid 1,6, Vana-Pärnus üks. Sõiduauto on leibkonna käsutuses 94 protsendil Raeküla ja 90 protsendil Rääma-Tammiste elanikest, linnasüdames ja Ülejõel on autodega leibkondade osa 60–67 protsenti. Üks autode vähesuse põhjusi neis piirkondades on uuringu järgi parkimiskohtade vähesus.

Pärnakatel paluti hinnata, kui mitu minutit kulub neil kodunt lähima teenindusettevõtte või -rajatiseni kõndimiseks. Selgus, et kõige rohkem aega võtab perearsti juurde, lasteaeda ja kooli jõudmine, kõige lähemal asuvad elukohale bussipeatused ja toidukauplused. Samal ajal ei külasta 36 protsenti vastanutest (enamasti Raeküla, Vana-Pärnu ja Rääma-Tammiste elanikud) kodulähedast toidupoodi, tuues põhjuseks kõrged hinnad ja väikse valiku.

Kõige kaugemal on perearstiteenus Rääma-Tammiste ja Raeküla-Lodja elanikele. Keerulises olukorras on Vana-Pärnu inimesedki, kellest viiendikul kulub jalgsi perearsti juurde jõudmiseks üle poole tunni. Teistest paremas olukorras on kesklinna ja Ülejõe elanikud, kellest kuni 70 protsenti jõuab arsti juurde kuni 20minutise jalutamise järel.

Haigla ehitamine on mõjunud

“Haigla ehitamine on tunduvalt parandanud Rääma ja Ülejõe elanike arsti juurde pääsemist. Perearstipunktide loomine näiteks Mai rajooni parandas Raeküla (küll ei lahendanud täielikult) ja Mai rajooni elanike arstiabi kättesaadavust. Kuid üldiselt on siiski perearstiteenus see, mis on linnas kõige halvemini kättesaadav,” kommenteeris uuringu teostanud TÜ Pärnu kolledži uurimiskeskuse juhataja Kandela Õun.

Kõige pikem on koolitee Vana-Pärnu elanikele, kool jääb liiga kaugele ka Rääma-Tammiste ja Raeküla lastele. Lasteaiatee on liig pikk ranna rajooni, Raeküla ja Vana-Pärnu elanikele.

Kevadel küsimustele vastanud inimesed kritiseerisid linnabusside läbimõtlematut sõidukorraldust, tuues näiteks välja, et kolledži ja osa sanatooriumide juurde bussiga ei saa. Juuli lõpus muudeti Pärnus ühistranspordi liinivõrku, ent kolledži ja Tervise ümbrus on endiselt ühistranspordiga katmata.

“Uuringus kurtsid Raeküla elanikud halva ligipääsetavuse üle haiglale ja kesklinnale. Nagu meediast kuulda, on selles suhtes nüüd olukord paranenud,” ütles Õun.

Eri teenustega olid kõige rohkem rahul Mai-Papiniidu elanikud, kellele järgnesid kesk- ja eeslinlased. Kõige madalama hinnangu teenustele andsid Vana-Pärnu ja Rääma-Tammiste piirkonna inimesed.

Ühistransporti kasutatakse vähem

Uuringust selgus, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga, on pärnakad hakanud kolmandiku võrra sagedamini kasutama autot ja pea poole võrra vähem ühistransporti.

Kui päeva esimese käiguna on vaja kuhugi jõuda, valib 40 protsenti kõndimise (jõudes kohale keskmiselt 26 minutiga), 38 protsenti auto (kohal 19,8 minutiga), 20 protsenti ühistranspordi (kohal 23,6 minutiga) ja ainult kaks protsenti jalgratta või takso (kohal 10,1 minutiga). Autoga minnakse hommikul esimese käiguna kõige sagedamini lasteaeda, tööle või kooli, ühistranspordiga tööle või kooli.

Ühistranspordi kasutamise kohta päeva jooksul ütles 40 protsenti, et kasutab seda harva, ja 20 protsenti, et ei kasuta seda üldse. Iga päev kasutab ühissõidukit 14 protsenti vastanutest.

Jalgrattaga sõidab korra nädalas või sagedamini 48 protsenti ja harvemini 32 protsenti vastanutest. Kolmandik ei sõida rattaga üldse. Kõige enam sõidavad jalgrattaga noored, kõige vähem eakamad.

Iga päev või tööpäeviti jalgrattaga liiklejad alustavad aprillis ja lõpetavad oktoobris. Aasta ringi rattakasutajaid vastanute seas ei olnud. Kõige sagedamini sõidetakse jalgrattaga vaba aja ja meelelahutuse eesmärgil.

Jalgrattaga mittesõitmise sagedasemad põhjused on jalgratta puudumine, halb ilm, halb rattateede võrgustik ja ebaturvalisus. Neid, kes rattaga sõidavad, häirisid enim rattateede võrgustiku puudulikkus ja autoliiklusest eraldamata liiklemisala.

Küsitlusele vastanutel on 274 kooliealist last, kellest 37 protsenti läheb kooli ühissõidukiga, 33 protsenti pere autoga, 26 protsenti jala ja kaks protsenti jalgrattaga. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, on kolm korda suurenenud autoga ja pea kaks korda vähenenud jalgsi kooliminejate hulk. Ühistranspordiga kooliminejatel kulub, võrreldes jalgsi või jalgrattaga minejatega, poole võrra rohkem aega ja 4,5 minutit rohkem kui autodega toodud lastel.

Pimendamine on mõjunud

Uuringus on kirja pandud 19 kohta, mis laste kooliteed ohustavad. Need on kolm Vanapargi tänava ristmikku, Tammsaare puiestee ülekäik, Oja tänavalt puuduv kõnnitee ja ülekäiguala, politseimaja juures aastaid seisev allalangenud kaevukaas, Olevi tänavalt puuduv kõnnitee, Mai-Papiniidu ristmik, Lubja-Voorimehe nurk, Jaani tänava kõnniteede olukord, Suur-Jõe tänavalt puuduv kõnnitee, Ehitajate tee ületamine, Strandi ees bussitasku puudumine, Karja tänava ületamine jne.

Talvel on probleemiks puhastamata kõnniteed, mille tõttu lapsed peavad sõiduteel kõndima. Samuti loeti ohtlikuks silda, kortermajade vahelisi teid ja hulkuvaid koeri.

Üks lapsevanemaist ütles: “See linna pimendamine on ka mõjunud. Loobusime poja jalgpallitreeningutest talve ajal. Tundus liiga ebaturvaline kaheksa-aastasel poisil jala kodust Strandi juures käia.”

Kolmandik vahetas elukohta

Ülekaalukalt ühte ja kõige eelistatumat linnaosa Pärnus pole. Nii nagu kümme aastat tagasi, soovisid pärnakad kõige rohkem elada ranna rajoonis, kesklinnas ja Raekülas. Seevastu Vana-Pärnu on liikunud kõige sobivama elukoha väljaselgitamisel kümne aasta taguselt tagantpoolt kolmandalt kohalt viimaseks. Kõige ebasobivamaks elukohaks peeti Räämat-Tammistet, millele järgnes Vana-Pärnu.

Viimase viie aasta jooksul on elukohta vahetanud ligi kolmandik küsitlusele vastanutest. Neist 21 protsenti kolis Pärnu-siseselt, viis protsenti maakonnast, kuus protsenti mujalt Eestist ja kolm protsenti väljastpoolt Eestit.

Kõige sagedasemad kolimise põhjused on elamistingimuste parandamine ja leibkonna muutused. Olulised aspektid elukoha valikul on toidukaupluse ja bussipeatuse lähedus, küllalt tihe bussiühendus, haljastus, elukoha paiknemine linnas ja keskkonna miljööväärtus.

Kõige rohkem soovisid vastanud kommenteerida bussiliikluse ümberkorraldusi ja tänavate olukorda. Küsiti, miks ei suuda Pärnu linn bussides kasutusele võtta ID-piletit, nagu Tallinnas ja Tartus. Arvati, et esimese asjana märkavad Pärnusse kolijad auklikke kõnniteid, mis sügiseti ja kevaditi on nagu kuumaastik.

Pärnu linnavalitsuse linnaarengu vanemspetsialisti Grete Kuke sõnade järgi kasutatakse uuringu tulemusi linna üldplaneeringu ja muude arendustegevuste lähtematerjalina.

“Väga oluline on teada, milliseid liikumisviise inimesed linnas kasutavad. Samuti on planeerimise seisukohast informatiivsed kirjeldused, kuidas inimesed linnaruumi kasutavad, kuidas erineb linnaruumi kasutus eri aegadel ja inimgruppidel, näiteks noortel ja pensionäridel,” ütles Kukk.