Lapsi innustab Unicefi kaarte müües mõte heategevusest

Pärnu Vanalinna põhikooli 2.a klassi tüdrukud ja 2.b klassi poisid pakuvad Unicefi jõulukaarte teist aastat. Tublimad neist on tänavu suutnud maha müüa üle 30 kaardi. Foto: Urmas Luik

Kui tänaval väikest kaardimüüjat kohtate, ärge keerake talle selga ega rutake peatumata edasi, sest väsitava koolipäeva järel võhivõõrastele Unicefi heategevuslike jõulukaartide pakkumine nõuab lapselt suurt eneseületust.

Pärnu Vanalinna põhikooli teise klassi lapsed on õrnast east hoolimata kogenud müügimehed, sest kauplesid Unicefi noorteprojekti „Väike heategu“ kaartidega juba mullu.

Miks nad seda koolitundide, koduste kohustuste, trennide ja huviringide kõrval teha tahavad?

“Sellepärast, et meile meeldib inimestega suhelda,” vastavad piigad kooris. “Ja me saame väikseid lapsi toetada.”

Selle kooli õpilased on kaarte müünud aastaid, nii et need, kes sellega omal ajal otsa lahti tegid, on nüüdseks gümnaasiumis.

Klassiõpetaja Anne Kaare mäletamist mööda olid lapsed esimestel aastatel sedavõrd vinged müüjad, et suutsid maha müüa 3000 kaarti.

Innukaimad kommersandid on alati olnud algklasside õpilased. Praegugi edeneb kaubitsemine Vanalinna koolis kõige paremini teise klassi lastel, kes kokku pea 430 kaarti suutnud ära müüa.

Kuigi pakkumisega alustati juba novembris ja jätkatakse koolivaheajani, arvab kooli huvijuht Marje Vaan, et varasema hiilgeajani tänavune tipp ei küüni ja see jääb 1000 kaardi ümber.

Raske töö

Teise klassi tüdrukud jutustavad läbisegi, kuidas nad koolipäeva järel üksi või kambakesi Rüütli tänaval inimestele kaarte pakuvad.

See tegevus nõuab verisulis kaupmeestelt head suhtlemisoskust, sest tuleb ju end viisakalt esitleda ja inimestele selgitada, mis sorti heategevust ostuga toetatakse, tutvustada kaardivalikut, kiirelt peast arvutada ja nõnda edasi.

Müügimehe amet pole jõukohane igale lapsele. Mõni arvab, et saab hakkama, aga pärast toob kaardid tagasi ja ütleb, et keegi ei tahtnud osta.

Ehkki teise klassi agaramatel juntsudel on aastatagune kogemus varnast võtta, ei suju neilgi äri alati loodetult.

“Mõni on minu juurest imeliku näoga minema läinud,” pajatab üks väike kaardimüüja. Peale ebamäärase mühatamise ja selja keeramise teatab osa ostust keeldujaid, et ei saadagi jõulukaarte.

Heldemad rahaloovutajad on vanemad inimesed ja eeskätt naised. Lahke suhtumisega on ka välismaalased, neile õnnestub pea alati müüa. Üks poiss müüs kaarte koguni Soomes.

Kaare kiidab, et nende koolis käiakse isegi kogu perega kauplemas. Ema-isa ja lapsed tõmbavad päkapikumütsid pähe ja lähevad koos pakkuma, teab ta.

Pakuti otse asutustele

Sel aastal lähetasid Vanalinna kooli õpilased hulgaliselt e-kirju Pärnu ettevõtetele palvega, et asutus ostaks oma jõulukaardid nendelt.

Firmade huvi jäi pehmelt öeldes leigeks: enamik ei vastanud ja üksikud teatasid, et ei kuluta kaartidele kokkuhoiu mõttes. Vaid Pärnu Vesi vastas, et ettevõte pühadekaarte küll ei saada, kuid tulgu lapsed asutusse ja pakkugu neid töötajatele.

Üks kaart maksab üks euro, 20 senti sellest summast saab laps, klass või kool – see tähendab, et nõndanimetatud preemiaraha kasutamise üle otsustavad klassid-koolid ise. Tublimad müüjad selgitab ja kokkuvõtted teeb Unicef jaanuaris ning veebruaris on nende autasustamine. Parimate vahel loosib organisatsioon välja mitmesuguseid auhindu.

Vanalinna koolis on teenitut kulutatud enamasti klassiekskursioonideks või -üritusteks. Vahel on eriti edukas müüja eelistanud palga endale hoida. “Sel aastal otsustasime õpilasesindusega, et ostame kogu teenitud raha eest kooli piparkooki,” sõnab Vaan.

Vabatahtlikkus aitab

Sütevaka humanitaargümnaasiumi noored kauplevad kaartidega esimest aastat.

“Meie koolist osaleb enamik kuuendast klassist ja suur osa kummastki viiendast, alustasime kaardimüüki alles eelmisel nädalal ja täpset arvu pole veel klassijuhatajatelt saanud, aga suurusjärk on 50–60 lapse ümber,“ räägib Sütevaka huvijuht Heidi Taal. „Müük läheb hästi ja kohe teeme oma neljanda tellimuse.”

Ehkki selles koolis on kaardimüük uus tegevus, suhtuvad õpilased ettevõtmisesse hästi.

“Keegi neile peale surunud pole, nad ise vabatahtlikult teevad seda ja ainult nii võibki kaardimüük edukas olla,” kinnitab Taal.

Pärnu ühisgümnaasiumis on sel aastal väikseid kaardipakkujaid 18. Noorteprojektis „Väike heategu“ löödi kaasa möödunud õppeaastalgi.

“Aktiivsematel on müük seekord läinud hästi, kuid olen kiitnud ka neid, kes müünud paar kaarti. Nemadki on suure panuse heategevusse andnud,” tunnustab oma õpilasi algklassiõpetaja Merike Rahtma, kes on selgitanud lastele, mida heategevuslik projekt kaartide levitajatele annab ja kellele korjatud tulu läheb.

On lapsi, kes tahaksid kaarte müüa, kuid vanemad keelavad neil seda teha.

Rahtma kostab, et mõistab neid vanemaid, sest tegemist on rahalise vastutusega ja kauplemine nõuab aega ega tohi koolitööd segada.

Kuigi tema õpilased alustasid sel aastal kaardimüüki varakult, on see edenenud mullusest kehvemini. Päris paljusid täiskasvanuid jätab laste pöördumine ükskõikseks või peetakse kaarte kalliks.

Ehk jõulude eel saab müük suurema hoo sisse, loodab õpetaja.