/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Osalesin läinud nädalal julgeoleku- ja arengukonverentsil Soulis, mis andis võimaluse n-ö õiges keskkonnas tunnetada seda, kuidas maailmapoliitiliste otsuste tegemine läheb tõepoolest üle Aasiasse. Vahetult enne mu teeleasumist tegi Põhja-Korea oma kolmanda tuumakatsetuse, millele järgnes harjumuspärane reaktsioon ÜROs, ning Lõuna-Korea ja USA korraldasid kähku uued ühismanöövrid.
Lääne meedia oli lärmi täis, kohapeal oli asi üsna rahulik. 25. veebruaril toimunud Lõuna-Korea uue ja esimese naispresidendi Park Geunhye ametisseastumise tseremoonia andis kõigile võimaluse ”sel raskel hetkel“ oma toetust Aasia neljandale majandusjõule Lõuna-Koreale üles näidata, ent – ilmselt kokkulepitult – saabusid peategijatelt varasemate kordadega võrreldes teisejärgulised tegelased: USAst presidendi julgeolekunõunik Thomas Donilon, Pekingist 25-liikmelise poliitbüroo ainus naisliige Liu Yandong ja Moskvast Kaug-Ida asjade ministri portfelli omav Viktor Issajev. Vaid Jaapanist tuli kohale asepeaminister Taro Aso esindusliku seltskonna saatel. Elik – ei juhtunud midagi erilist, pole põhjust muretseda!
Konverentsil esindasid Euroopa poliitika tipptaset Bosnia ja Hertsegoviina president Živko Budimir, Kosovo peaminister Hashim Thaci ja Albaania (nais-)asekaitseminister Arta Musaraj. Nagu lugeja taipab, on tegu Euroopa ainsate muslimiriikidega ja kui veel pidada silmas Thaci kommentaare selle kohta, milles ta leppis kokku araabia maade liigaga Kairos, peegeldab nende kohaletulek protesti Euroopas aetava poliitika vastu ja panustamist Aasiale.
Mõistagi olid kõned poliitiliselt korrektsed, ent kriitikat USA ja Euroopa kahepalgelisuse üle Lähis-Idas ja Iraani suhtes jagus. Muide, Iraani tuumakõneluste üleviimine Kasahstani on selge märk Euroopa umbusaldamisest. Seda asupaiga muutmist saab pidada Hiina võiduks (perspektiiv siduda omavahel Iraani – Põhja-Korea kõnelused) ja suur mäng alles algab. Konverentsi avapäeval sai teatavaks, et Hiina uus liider Xi Jinping saab Barack Obamaga kokku alles septembris G20 istungil, mis toimub Peterburis.
Küll aga läheb Hiina peamees juba märtsis Moskvasse, et siis jätkata Vladimir Putiniga kõnelusi ka BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) tippkohtumisel Durbanis. Nii et kui 1972. aastal kasutas USA president Richard Nixon NSVLi suhtes Hiina kaarti (käis enne Moskvat Pekingis), siis nüüd tuleb Obamal leppida sellega, millal Hiina juht pärast teisi temaga räägib.