Maksimarket avati keefiri ja kommidega

Helvi-Laine Rubin (fotol) on rahul, et saab nüüd kodu lähistelt kõik vajaliku kätte. Nagu veel 35 000 inimest, kes eile avatud Maksimarketist viie kilomeetri raadiuses elavad. Ja ehkki paljud neist saabusid eile poodi avama, jäi suurem trügimine siiski ära.

FOTO: Ants Liigus

Eile Vana-Pärnus avatud linna ainus Maksimarket pidi ostupalavikust nakatunud rahvamassi survel värviliste õhupallidega kaunistatud uksed väljareklaamitud kellaajast märksa varem lahti tegema.

Pool tundi enne keskpäeva, kui ostukeskus uksed avama pidanuks, oli pealt kahesaja parkimiskohaga poeesisel juba raske sõidukile pesa leida nende vahel, kes igaks juhuks varem kohale olid saabunud. Otsekui oleks oht hiljaks või millestki ilma jääda. Näha kohe, et kaupluse, mitte näituse avamine.

Uusi poodlejaid muudkui saabus: autodega, bussidega, jalgratastega, jalgsi – keskpäevast päikeselõõska trotsides mööda teeäärt tõtakal sammul trampides, raha kotis sügelemas.

Ja ehkki kauplus säästis inimesi ukse taga tunglemisest, oskasid kannatliku ja kokkuhoidliku natuuriga eestimaalased moodustada infoleti ette ikkagi sadadest inimestest koosneva järjekorra soodsaid oste võimaldava säästukaardi registreerimiseks.

Pärnu külje alt Papsaarest saabunud Helvi-Laine Rubinile aga oli aja kokkuhoidmine sentide säästmisest olulisem. Nii haaraski ta kohe härjal sarvist ehk ostukorvil sangast ja triivis 2800 ruutmeetrile paigutatud riiulite ja lettide labürinti.

Ega Rubin midagi erilist loota leidnudki. Ikka sellist tavalist värki. Nüüd saab ta selle värgi kodu lähedalt kätte, nagu teisedki Maksimarketist viie kilomeetri raadiuses elavat 35 000 inimest. Varem käis ta paar korda nädalas Maximas, aga selleks tuli läbi linna sõita.

“Puuviljad, juurviljad,” luges Rubin kaupluselaest rippuvaid suuniseid. “Vot, sinna lähme,” oli tal puudu üks kott porgandeid. Need ta pärast mõningat otsimist ka leidis.

Juurviljad korvis, asus Rubin otsima koerteosakonda, mille kohta ta lehest kunagi lugenud oli. Ja parem, kui leht ei valetaks, sest kodus ootasid teda tühja kõhuga Tiibeti mastif ja spanjel, kellele on parem pettumust mitte valmistada.

Teel lendas ostukorvi kott musta leiba, halli saia ja üks kapsapea. Rubinile endale, mitte loomadele, kellele on määratud kindel dieet, mis kapsa ja saia söömist ette ei näe.

Lisaks veel piim ja kohvikoor. Rubin on enda kinnitusel kõva kohvijooja. Nii kui meelde tuleb, keedab endale kruusitäie ergutavat jooki. Koorega.

Aga koerteosakonnast, kus põhirõhk kuivtoidul, ei leidnud Rubin lemmikutele meelepärast ninaesist. Nii haaraski ta viimaks kulinaariaosakonnast kaks karpi külmutatud broilerikaelu.

Mis kauba valikusse ja hindadesse puutub, siis selle kohta ei osanud Rubin midagi öelda. Pood nagu pood ikka. Millestki puudu ei ole, midagi ülearu kah mitte.

“Täitsa äge, ma hakkangi siin käima, see on mulle hästi ligidal,” jäi ta oma esimese osturetkega Maksimarketisse siiski rahule. Nagu ilmselt keefiriga, mis igale ostu sooritajale kingituseks pihku pisteti.

Tagasi üles