Kommentaar: Moskvas Stalin, Serbias pealetung

Vähem kui kuu aja eest 1. septembri Pärnu Postimehes kirjutasin sellest, kuidas Moskva metroo lakke ilmus Stalini nimi. Proteste jagus, ehkki keegi ei maininud seda näiteks Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees toimunud arutelul Venemaa demokraatia asjus kolm nädalat hiljem. Teema kerkis uuesti esile reedel, kui Stalini nime ette ilmus laes Lenini oma (tegemist on kahe reaga NSVLi 1943. aasta hümnist) ja viidati sellele, et nurka tuleb Stalini kujugi, nagu see seisis seal 1952-1961.


Vaat nii palju kommunismi hukkamõistmisest: vastuseks on massimõrvari ja poliitmänguri demonstratiivne püstipanek ja sousti õigustuseks jagub. Järgnes veel võimsam propagandapauk tuhandeid kilomeetreid Moskvast eemal. Nädal tagasi tähistas Venemaa president Vladimir Medvedev seal Serbia pealinna Belgradi fašistlikest okupantidest vabastamise 65. aastapäeva.



Kremli pisike peremees nautis selgelt võimalust ära teha kõigile, kes ei tähista Nõukogude armee poolset vabastamist, ja propagandamasin toimis kenasti. Paarist märkusest võis siiski aru saada, et propaganda väljavaade avanes Kremlil kõigest nädal tagasi, kuid selleks oldi valmis ja pandi kõikidest kahuritest. Fakt on see, et vabastamise teema varjutas nii Kremli miljardieurose laenu Serbiale kui Gazpromi tarnete ja gaasireservuaari kasutamise lepingud. Õigeusu kirikute liidu väljamängimisegi. Rääkimata Kremli kinnitusest, et Kosovo kuulub igavesti Serbiale.



Ajalooline tõde annab toimunust mitmeplaanilisema pildi kui Moskva ja Serbia praeguste juhtide maalitu. Esiteks seisis pealetungivatele Nõukogude vägedele vastu kaks kategooriat serblasi: need, kes kohe sõja algul läksid koostööle sakslastega (Nedici pooldajad), ja need, kes võitlesid Jugoslaavia punapartisanidega (Mihailovici mehed). Teiseks vabastasid Punaarmeega koos Belgradi punapartisanid ehk hilisemas mõttes Jugoslaavia armee. Tüüpiline seis paljudes Ida-Euroopa riikides 1939-1945: okupatsioon, kodusõda kaheks või koguni kolmeks jagunenud kohalike vahel, kes kõik panustasid eri välisjõududele.



Jugoslaavia puhul tuleb arvestada seda, et 1941. aastal andsid selles Esimese maailmasõja võitjate survel loodud liitriigis tooni esmajärgulised serblased. Hitler kasutas seda asjaolu viivitamata ära, luues Itaalia printsi juhitud riigi horvaatidele ja Suur-Albaania.



Serblastelgi oli oma natsidega koos töötav režiim, mida punapartisanid ründasid. Samal ajal ei vabastanud Belgradi 1944. aastal sakslaste-serblaste käest juhuslikud punaserblaste üksused, vaid need, kelle lojaalsus Titole oli tagatud.



1945-1987 aga serblasi puna-Jugoslaavia etteotsa ei lastudki, kõik juhikohad olid horvaatide, sloveenide, montenegrolaste käes. Seda asjaolu kasutas Jugoslaavia lagunemisel suurepäraselt ära Slobodan Milosevic, tõstes 1987. aastal Serbia natsionalismi lipu ("Aitab meie alandamisest!") ja saades sellele Moskva toetuse.



USA ja Lääne katsed sündmusi kontrolli alla saada on liiva jooksnud. Liidreid on küll õnnestunud vahetada, moositud nii ja naa. Ent veel 19. oktoobril ehk kolm päeva pärast seda, kui meie president Toomas Hendrik Ilves oli käinud Serbia presidendile Boris Tadicile rääkimas Euroopa Liidu vajalikkusest ja võlust, kuulutas Tadic ühemõtteliselt: "Serbiast saab Moskva parim partner Euroopa Liidus."



Serbia alles liigub ELi suunas ja talle on kümneid mööndusi tehtud. Päev hiljem oli aga Medvedev kohal ja kuigi Moskval endal kitsas käes, leidus Kremlil ometi raha uuele strateegilisele liitlasele, kes kasutas laenu ... tasumiseks ELile!



Raha tuleb, raha läheb, kuid nüüd on selge seegi, et on alanud konkurss "Venemaa parim sõber Euroopa Liidus". Lääne-Balkanil on seda kohta sisse võtmas Serbia. Jääb huviga oodata, kes on valmis täitma sama rolli Läänemere piirkonnas ja miks mitte Balti riikideski.

Tagasi üles