Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne õppelaenu käenduslepingule allakirjutamist tasub endale selgeks teha käenduse tähendus, sest kui laenusaaja jääb võlgu, on pangal ja riigil täpselt samasugune õigus pöörduda nii käendaja kui laenusaaja vastu.
Valitsus kinnitas sügisel algaval õppeaastal õppelaenu summa maksimaalmääraks ühe laenutaotleja kohta 17 500 krooni. See on niisama palju kui läinud õppeaastal.
Valitsus ei pidanud määra tõstmist põhjendatuks, sest laenusumma maksimaalmäära tõstmine tooks kaasa riske laenuvõtjale ning avaldaks survet riigieelarve kulude kasvule, mille katteks puudub eelarves raha.
Käendajast saab võlgnik
Ühispanga eralaenude arendusjuhi Triin Messimase sõnade järgi on õppelaenu saamiseks vaja kahte käendajat, kellel peab olema kindel sissetulek. Hansapanga eraisikute finantseerimise arendusjuhi Kersti Arro teatel peab käendajate viimase kolme kuu keskmine netosissetulek olema vähemalt miinimumpalga suurune ehk umbes 2430 krooni. Käendajaga lepitakse kokku, kui suurt summat ta käendab, ja kui laenusaaja laenu tagasi ei maksa, nõutaksegi seda summat käendajalt.
“Käendaja on solidaarvõlgnik, see tähendab, et ta vastutab laenu eest täpselt samas ulatuses kui laenusaaja,” selgitas Messimas. “See ongi kõige suurem risk käendama asudes. Kui laenusaaja jääb võlgu, on pangal ja riigil täpselt samasugune õigus pöörduda nii käendaja kui laenusaaja vastu.”
Käendaja ei pea laenu tagasi maksma vaid laenusaaja surma või tema vähemalt 80protsendilise töövõimetuse korral, sel juhul maksab laenu kinni riik.
Kui laenusaaja ei maksa laenu tagasi, saadab pank talle esmase meeldetuletuse. Kui sellele ei reageerita, saadab pank kuu aja pärast juba võlgnevusekirja, mille saavad ka käendajad. Kui võlgnevust ei tasuta, saadetakse veel üks meeldetuletuskiri. Kui seegi jääb vastuseta, annab pank kolm kuud pärast võlgnevuse tekkimist laenu üle riigile.
Riik maksab pangale saamata jäänud laenusumma ära ning hakkab võlgnevust ise tagasi nõudma. Selleks hetkeks on nii laenusaaja kui käendajad riigi silmis õppelaenuvõlglased, mis seab neile piiranguid, näiteks ei saa võlgnevuse korral võtta eluasemelaenu, sõlmida mobiiltelefoni liitumislepingut, liisida autot või teha muid ametlikke tehinguid.
Võlga hakkab nõudma riik
Riigi poolt tegeleb õppelaenu sissenõudmisega haridusministeerium. Selle õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa väitel on riik praegu laenu ära maksnud umbes 3000 võlgniku eest. Kevadel hakati õppelaenude sissenõudmisega aktiivsemalt tegelema ning seetõttu pärivad käendajad praegu varasemast rohkem oma õiguste ja kohustuste järele.
Aedmaa seletuse kohaselt teavitab ka haridusministeerium võlgnikke esmalt kirja teel ja teeb ettepaneku sõlmida maksegraafik. Kokkuleppele jõudes arvestatakse graafikut koostades võlgniku sissetulekuga, igakuised riigile tagasi makstavad summad jäävad 1000 krooni piiresse.
Kui üks käendajatest laenu ära maksab, on tal hiljem õigus see omakorda laenusaajalt ja teiselt käendajalt tagasi nõuda. “See on aga juba käendaja enda risk, kas ta saab selle raha kätte või mitte, ta võib anda asja kohtusse või inkassosse. Meie pöördume selle võlgniku poole, kellelt on võlga kõige lihtsam kätte saada,” ütles Aedmaa.
Kohtutäitur arestib vara
Kui võlgnikud ministeeriumi kirjale ei reageeri, antakse nad kohtusse. Pärast kohut hakkavad võlga sisse nõudma kohtutäiturid, ja juba palju karmimal viisil. Tallinna ja Harjumaa kohtutäituri Kristiina Feinmani jutu järgi pakub kohtutäiturgi esmalt võimalust tasuda võlg maksegraafiku alusel, kuid kui sellele keegi endiselt ei reageeri, arestitakse võlgniku vara – pangaarved, töötasu, kinnisvara ja muu vara.
Pangaarvet arestides jäetakse arvele ühe miinimumpalga suurune summa kuus, töötasu peab kinni tööandja ja võlgnikule jääb kuu sissetulekuks 80 protsenti miinimumpalgast. Tasu peetakse kinni seni, kuni võlg tasutud.
“Üldkokkuvõttes ei saa võla eest kuhugi ära joosta. Tasub kohe mõelda tagajärgedele ja sõlmida maksegraafik,” soovitas Feinman. Ka Aedmaa jutu järgi maksab teha riigiga koostööd. “Võla mittetasumine muudab elu väga ebamugavaks. Selle summa peab niikuinii ära maksma, elu lõpuni ennast varjata pole mõtet ega saagi,” ütles Feinman.
Agnes Männiste, Postimees
