:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15947802t1hd502.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115726t1h6c0e.jpg)
/nginx/o/2025/05/12/16839119t1hc064.jpg)
Kõiksugu pneumorelvade levik on viimastel aastatel Eestis hoogustunud. Nende valekasutus valmistab politseile suurt muret: prioriteedilt kõrgema taseme väljakutseid, kus avalikus linnaruumis või mõne kortermaja koridoris vehitakse relvalaadse esemega, saab politsei iga päev. Ja aina enam avastab politsei kurjategijate käest vabamüügi stardipüstolitest ehitatud, päris kuule tulistavaid relvi. Taparelvana ei jää omatehtud päris tukkidele kuidagi alla.
Igale tulirelva kahtlusega väljakutsele on politsei kohustatud reageerima maksimumjõududega ehk nii, nagu ees ootaks päris relv. Relvadega seotud kõrgema taseme väljakutseid koodnimedega "Charlie" ja "Bravo" sai politsei möödunud aastal 1526. Nendest tulirelva või sellega sarnast eset oli mainitud 467 korral. Tänavune ei paista alla jäävat: nelja kuuga on tehtud 129 väljakutset.
Juhtumeid, kus seaduserikkumisi on toime pandud seadusliku tulirelvaga, esineb Eestis vähe. Aga siiski. Tagajärjed on olnud äärmiselt traagilised. Varnast on kohe võtta näide meie enda maakonnast, kus kunagine kaitseliitlane võttis arutu tulistamisega Lihulas kahe inimese elu. Seega peab politsei igat sellist väljakutset võtma tõsiselt, mis siis, et enamikul juhtudel on tegemist mänguasjadega. Need on äärmiselt ohtlikud olukorrad ja on üksnes aja küsimus, mil keegi võib sellises situatsioonis elu kaotada. Metallist mängurelvad sarnanevad tulirelvadega äravahetamiseni, isegi korrakaitsjatel on distantsilt keeruline vahet teha. Rääkimata eri õhkrelvadest. Politsei ei pruugi viimase hetkeni teada, millega ta silmitsi seisab.
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares ütleb, et Eestis teevad politseiametnikud sellistes olukordades harva esimese lasu. Seades ennast ohtu, püüavad nad 110 protsenti veenduda, et tegu on ikka relv relva vastu olukorraga. Julgust selleks annab ilmselt teadmine, et üldjuhul on vastas olnud mängurelvad. Kuid ohtlik rutiin võib ükskord saada saatuslikuks.
Peale selle kurnavad sellised väljakutsed nii ametnikke kui süsteemi üldiselt, raisates aega ja raha. Vares tõdeb, et kui tõelise "Charlie" ehk kõrgeima taseme väljakutse ajal on suurem osa politseijõude hõivatud kusagil maakonna teises otsas mängupüstoli kahjutuks tegemisega, võivad tagajärjed kurvad olla.
Ent õhkrelvade puhul ülereageerimisest rääkida ei saa. Täisvõimsuses õhkrelv võib samuti inimesele raskeid vigastusi põhjustada.
Mis puudutab relvalaadseid esemeid, vaatab politsei riigi suunas ja ootab pikisilmi vastavaid seadusemuudatusi. "Mingisugune kontroll on vajalik, päris toidupoes õhkrelva müüma ei peaks," märgib Vares. Veel leiab ta, et õhkrelvade väärkasutust võiks aidata ohjata ostja registreerimine, vastav andmebaas.
Õhkrelvi ja stardipüstoleid müüakse kui hobiesemeid nii jahi- kui kodutarvete kauplustes. 300 meetrit sekundis kihutava kuuliga õhkrelva või päris kuule laskvaks relvaks modifitseeritava stardipüstoli võib endale osta iga vähemalt 18aastane isik. Igasugune kontroll ja ülevaade nende müügi ja omamise üle Eestis puudub. Kehtib üksainus piirang: õhkrelva kaliiber ei tohi ületada 4,5 millimeetrit. Tasub märkida, et naaberriikides on see valdkond märksa rohkem reguleeritud.
Baltimaade suurima hobi- ja spordirelvade müüja, osaühingu King Arms omanik Dmitri Nõulik tõdeb, et relvamüük on Eestis hoogustunud. Kui umbes neli aastat tagasi müüsid nad mõnikümmend relva kuus, siis viimasel kahel aastal sadakond. Kliente on peale Eesti Lätist, Leedust, Soomest, Itaaliast ja Rootsist.
Enim ostavad Nõuliku sõnutsi õhkrelvi täppislaskmise harrastajad. Teisel kohal on enesekaitse ja mõne kliendi puhul kumavat seegi välja, et ostetakse päris relvaga sarnanev püstol, et tõsta oma ego.
Õhkrelvade kasutamisest on seaduses mingil määral juttu, näiteks ei tohi neid müüa alaealistele, nende käitlemisel peab inimene olema kaine, nendega ei tohi avalikus kohas vehkida ega kellelegi kahju teha. Seevastu militaarmängudes kasutatavad airsoft- ja paintball‘i-relvad elavad täiesti oma elu hallis tsoonis. Need on justkui mänguasjad, põhimõtteliselt võib iga laps seesuguse endale osta. Kuigi airsoft-relvgi näeb väga klassikalise tulirelva moodi välja ja sellega laseb silma peast.
Uude seadusesse tahabki siseministeerium kirjutada ka õhk-, paintball‘i- ja signaalrelvade reeglid.
Näiteks on arutlusel, et õhkrelvadele võiks kehtestada võimsuse piirangu 17 džauli (poodides on praegu saada eri võimsusega püsse, võimsamad üle 30 džauli), airsoft-relvi ei tohiks müüa alla 18aastastele, avalikus kohas tuleb neid kanda varjatult ja seadusega keelatakse ka nendega ähvardamine.
Päevakorda on tõstetud küsimus: äkki peaks reguleerima, kus üldse tohib niisuguseid riistu müüa, tuvastama ostja isiku ja pidama ostjate üle registrit?
Siseminister Igor Taro ütles Pärnu Postimehele, et kaaluda tuleb eri lahendusi, kuna relvataoliste esemetega on politseil liiga palju probleeme. "Mingi lahenduse peame leidma, et vastutustundeta käituvad inimesed ei lõhuks ühiskonna turvatunnet," märkis minister. "Hoiatus- ja signaalrelva ega airsoft-relvaga ennast ega riiki ei kaitse, see on võltsturvatunne omanikule ja lisastress kõrvalistele isikutele."
Täiesti omaette teema on stardi- ja hoiatusrelvad. Need töötavad tulirelva põhimõttel, aga paukpadrunitega. Eestis on need vabamüügis. Ärevaks teeb suundumus ehitada need ümber päris kuule tulistavaks relvaks. Varese sõnutsi ei ole see asjaarmastaja käes sugugi keeruline. Üleriigilist statistikat ümberehitatud relvade kohta pole. Vares on arvet pidanud Põhja prefektuuri leidude üle: eelmisel aastal 40 juhtumit, tunamullu 30.
Politsei andmetel viiakse stardirelvi massiliselt üle lahegi. Ümberehitatud stardipüstoleid on Varese andmeil avastatud Soome tänavagängidelt. Hind on tunduvalt madalam, kuid sooritus algupärasele alla ei jää. Kohati olevat need tukid võimsamad kui politsei omad.
/nginx/o/2025/05/12/16839120t1h2afa.jpg)
"Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid stardipüstolid Eestis vabamüügis olema," ütleb Vares. Lisades, et tegemist võib olla potentsiaalse julgeolekuohuga. "Idanaabrile on see kasulik, venemeelsed saavad legaalselt soetada relva, selle ümber teha, peidikusse panna. Kui õige aeg käes, ootamatult kahju tekitada."
Seadusliku relva puhul oskab politsei ohtu oodata, relva otsida, omatehtute puhul on tume maa.
Selge on see, et nii siin- kui sealpool vett tunnevad vabalt müüdavatest stardi- ja hoiatuspüstolitest rõõmu kurjamid. Peaasjalikult ongi sellised relvad välja ujunud tänavadiileritelt.
Näiteks saadi mullu suvel Eestis selline relv kätte kurjategijate omavaheliselt arveteklaarimiselt, kui ühel võlgnikul kaks kuuli kerre lasti (kannatanu jäi ellu). Läinud aasta aprillis tulistati niisugusest Eestist pärit relvast Soomes politseinike pihta. Tulistajaks tuntud kurjategija Henri Pekka Juhani Aman, kes tolle tulevahetuse käigus hukkus.
2022. aasta mais nabis politsei Tallinnas kinni mehe, kes stardipüstoleid tuunides regulaarselt äri tegi. Juveelivargana tuntud Valeri Planin varustas omatehtud püstolitega kohalikke pisipätte. Tundub, et tegijaid on veel.
Sedasorti riistapuu omanikul tuleb arvestada, et tegu on ebaseadusliku relvaga. Selle eest saab karistada täpselt samadel alustel ja paragrahvi järgi nagu ebaseadusliku tulirelva omamise puhul.
Leian, et Eesti on nii turvaline riik küll, et ei pea, relv hõlma all, ringi käima.
Relvaomanik Pärnumaalt
Kümmekond aastat täppislaskmisega tegelnud ja nii tulirelva kui 16džaulist õhkrelva omav Pärnumaa mees (nimi toimetusele teada) pooldab pneumorelvade kasutamise ja soetamise piiramist. "Kui jäävad ära lollused, siis on ka ausatel kasutajatel kergem oma hobiga tegelda," märkis ta. Oma tulirelva ta luku tagant eriti välja ei võta. 1990ndatel sai see enesekaitse eesmärgil soetatud, praegu ei tunneta ta, et seda vaja läheks. "Leian, et Eesti on nii turvaline riik küll, et ei pea, relv hõlma all, ringi käima," on tema seisukoht.
Probleemi tunnistab relvamüüjagi, kelle huvides on neidsamu relvi müüa. Nõulik ütleb, et neil ei ole mingi mure tellida hulgilaost just sellise laskekiirusega õhkrelvi nagu lubatud. Ent tõelist asjaarmastajat ei pruugi see rahuldada ja niikuinii hakataks omal käel kiirusi suurendama. Relvakaupmees toetab mõtet, et iga õhk-airsoft-signaalrelv on registreeritud, konkreetse inimesega seostatav. Peale selle võiks olla politseiga ühine andmebaas, kus märked, kas sellele isikule tohib relva müüa.
Siseminister Igor Taro: Meil peaks praeguses olukorras olema igas talus vähemalt üks riigikaitsja
/nginx/o/2025/05/12/16839121t1hbbf5.jpg)
Riik töötab relvaseaduse kallal. Kohati leitakse, et selles suhtes, mis puudutab relva omamist ja kasutamist, on seadus liialt karm. Soovitakse vähendada topeltkontrolli näiteks tervisetõendi puhul, lubada relvi laskeharrastuseks, suurendada lubatud padrunite arvu.
Politsei registri järgi on Eestis ligemale 23 500 tsiviilrelva omanikku, kelle käes kokku 60 000 seaduslikku relva. Siseminister Igor Taro on avalikult väljendanud oma arvamust, et pingelise geopoliitilise olukorra tõttu võiks rohkematel Eesti elanikel olla relv või vähemalt valmidus seda käsitseda. Sellest lähtutakse relvaseadust muuteski.
"Meil peaks praeguses olukorras olema igas talus vähemalt üks riigikaitsja, kes suudab ohtudele reageerida. Kui see peaks tooma kaasa relvaomanike arvu suurendamise, siis järelikult on see kaasnev mõju," ütles Taro Pärnu Postimehele. "Ukraina kogemuse põhjal võib öelda, et kui okupeeritud aladel olnuks inimestel tsiviilrelvad kodudes, poleks venelastest marodöörid saanud sedavõrd vabalt jõhkrutseda. Seal terroriseeris üks automaadiga purjus soldat kogu küla. Inimestel polnud võimalik vastu hakata ega seejärel ohutult põgeneda."
Politsei- ja piirivalveameti politseimajor Anneli Annist nõustub, et relvaseadus vajab muutmist, ühiskonna ootustega kooskõlla viimist. Liialt palju on bürokraatiat: relvaluba, soetamisluba. "Ehk võiks olla nii, et inimene saab relvaloa ja see annab õiguse osta teatud arv relvi," käis Annist välja.
Samuti leiab Annist, et asjakohane oleks lisada seadusesse harrastamise otstarve. Neid nii-öelda fanatte, kes turvalisuse tagamise varjus kümnendat või 20. relva soovivad osta, on omajagu. "Ei ole eluliselt usutav, et kõiki neid enesekaitseks vaja läheb. Kui oleks harrastusega seotud otstarve, siis oleks arusaadav: ongi inimesi, kellele meeldivad relvad, kes koguvad eri marke," märkis Annist. Nii on politsei soetamisloa andmisest ka keeldunud.
Sellega on aga kaasnenud kohtukaasused ja kohus on möönnud, et kuigi ei ole usutav, et enesekaitseks on tarvis nõnda palju relvi, ei piira relvaseadus seda, kui palju tohib inimesel relvi olla. Politsei on pidanud oma praktikat muutma: kui taust korras, pole põhjust keelduda. Uue relvaseaduse raames arutletakse sellegi üle, kas panna paika lubatud relvade kogus.
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares ei arva, et turvalisuse tagamiseks peaks igas majapidamises relv olema, eriti juhul, kui puuduvad oskused ja teadmised, kuidas seda kasutada. "Neil, kes soovivad riigi kaitsmisse panustada on igakülgsed võimalused, näiteks liitudes Kaitseliidu, abipolitseinike või vabatahtlike päästjatega," leiab ta.
Riigil on kavas relvaseadust täielikult uuendada. 2001. aastal vastu võetud seadust on muudetud üle 60 korra ja seadus on kohati segane. Protsess on aeganõudev, võttes kuni kaks aastat. Praegu kohtutakse eri huvigruppidega, selgitamaks välja probleemid ja võimalikud lahendused. Relvaseaduse tervikteksti kava plaanitakse valmis saada suve keskpaigaks. Seejärel läheb see tagasisideringile ja hakatakse eelnõu kokku kirjutama.
Mõni asi vajab Taro sõnutsi aga kiiremini muutmist, samal ajal käib nende kindlakstegeminegi. Kiirete muudatustega loodetakse riigikokku jõuda tänavu. "Me ei saa liialt venitada, sest julgeolekuolukord dikteerib vajaduse kohanduda," märkis siseminister. "Peaksime rohkem eeskuju võtma Soomest, mis pole viimase 100 aasta jooksul kordagi iseseisvust kaotanud, usaldab oma kodanikke ja panustab kõvasti laskeväljaõppesse."
