/nginx/o/2010/04/16/350020t1h535f.jpg)
Tundub, et väikest Islandi riiki saab süüdistada vaata et kõikides globaalsetes hädades. Alles see oli, kui sealsete pangandustegelaste kuritegelik ahnitsemine olla vallandanud üleilmse majanduskriisi. Nüüd on pea peale pööratud kogu Euroopa lennuplaanid, usutavasti on lennujaamad täis tulivihaseid kodanikke, kes vibutavad Islandi poole rusikaid ja ootavad veel üht, fataalselt purustava jõuga vulkaanipurset, et too neetud tülikas riik sootuks maamuna pealt pühkida.
Aga täpselt samamoodi, nagu on Islandi rahvas edasi elanud pärast krooni odavnemist (pisut säästvamalt, aastavanust telerit ei visata enam prügimäele ega osteta peresse neljandat autot), elavad nad edasi ka pärast vulkaanipurskeid. Lakuvad tasakesi oma haavu ja püüavad loodusjõudude poolt ümberkujundatut taastada.
Tõsi, see kõik võtab pisut aega. Niikaua on tark tegu minimeerida oma liikumisi, sest mõningad lõigud nii põhimaanteest kui kõrvalteedest on veel läbimatud. Nii peaks näiteks pealinnast Reykjavíkist Víki, tähtsasse keskusse lõunarannikul, sõitma “number ühel” päripäeva
1200 kilomeetrit, selle asemel et sõita 185 kilomeetrit vastupäeva. Ühesõnaga teha tervele saarele ring peale.
Keflaviki lennujaamast on tühistatud praktiliselt kõik Euroopa-suunalised lennud, Glasgow’sse üritab Icelandair siiski mõnetunnise hilinemisega lennata. Odavlennufirma Icelandexpress läheb oma varahommikuste Kopenhaageni, Londoni ja Berliini lendudega teisele katsele täna enam-vähem südaöö paiku.
Et mina elan ja tegutsen nagu enamik minu eestlastest kolleege vulkaani suhtes saare diametraalselt teises otsas, teeme siin kõik oma tööd rõõmsalt edasi. Vajadusel on säilinud isegi võimalus saare peale hulkuma minna, sest siselennud toimivad ilusti.
Nende ridade kirjutamise ajal on Thórshöfnis ajutine külmalaine, paar miinuskraadi ja ülikerge lumesadu, ent seda ennustasid nii Islandi kui Norra ilmajaamad juba enne, kui vulkaanipurskest aimu oli.