Mati Raidma: Noppigem headest mõtetest tarkuseteri

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Pärnumaad esindav Reformierakonna liige Mati Raidma. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Pärnumaalt esimest koosseisu riigikogusse valitud päästeameti peadirektori ja peaministri nõunikuna töötanud Mati Raidma käis SA Pärnu Vabahariduskeskuse projekti “Pärnumaa tarkuseringid” raames Surju, Pärnjõe ja Vee küla rahvamajas, võttis piirkonna rahvaga kohtudes jutu järel kätte kitarri ning üles lauluotsa.

Mati Raidma, millal algas teie tutvus kitarriga? Vaatasin, olete eluloos huvialadeks märkinud reisimise, heategevuse ja muusika.

Kitarriga tegin varem tutvust kui poliitikaga.Kui otsustasin tuletõrjujaks saada, läksid meie teed kitarriga lahku. Vahepeal teed ühinesid ja selle projekti raames sõber Elmar Tringi pealekäimisel sai jällegi lauldud ja pilli mängitud.

Selgitasite kohtumistel nagu projekti lõpuüritusel “Tahan ja õpin”, kuidas jõuavad inimeste valuküsimused riigikogusse. Ehk selgitate meie lugejatelegi?

Need jõuavad eri teid pidi. Aga iseenesest oli küsimuse püstitus sellepärast hea, et mõtiskleda laiemalt, kas ja missugused mured peaksid kindlasti jõudma riigikogu liikmeni ja mis neist on riigikogu pädevuses lahendada. Arvan, et üldine arusaam ei ole ühiskonnas nii hea, et mõista, millised mured on omavalitsuse ja millised riigi kätes. Aeg-ajalt tekivad kommunikatsioonihäired, üksteise mittemõistmine.

Kuidas mõistmatuse tõkkest üle saada?

Saab just nii, nagu täna saime: sellest rääkida, selleks kohtuda. Rääkida kohtumistel eri asjadest, nii kodanikuühiskonnast kui sellest, mida riigikogus tehakse. Ja kuidas riigikogus töötamine saab mõjutada eri protsesse Eestis.

Võib-olla seletate oma mõttekäigu lahti neile, kes on jäänud väljapoole üritust?

Võib-olla mõni märksõna, millest esimene on huvi. Inimene võiks huvituda oma riigist heas mõttes, mitte ainult kiruda ja kritiseerida. Huviga haakuvad initsiatiiv ja julgus. Alati ei pea olema mure või probleem, et suhelda. Aktiivne elustiil ja panus on nurgakiviks sellele, millises ühiskonnas või riigis elame.

Oluline ongi julgus suhelda. Ei maksa häbeneda, et järsku on mu mõtted valed või ei kõlba kuskile. Igas mõttes leidub midagi, mis on positiivne. Ja kui on mitu mõtet, võib nendest tarkuseteri välja võttes leida täiesti uut ja edasiviivat.

Missuguseid vahvaid mõtteid olete külainimestelt kuulnud või millest võiks teil kui Pärnumaa esindajal olla kasu?

Kõige positiivsem sõnum on see, et ei sõltu asula suurusest, olgu see kas Pärnu linn või väike Vee küla, millised inimesed seal elavad ja kas nad on aktiivsed. Kõikjal leidub häid ja vahvaid inimesi, kellel on ideid ja kes sooviksid neid jagada. Näiteks Vändra kandi naised hakkasid projekti kirjutama ja lubasid sügisel suure bussiga tulla Tallinnasse, et vaadata, kuidas elu riigikogus ja Stenbocki majas käib.

Kas teile kui poliitikule, riigikogu liikmele jäi midagi südamele kripeldama? Mõni arvamus või ütlemine?

Mind pani mõtlema taas see, kui vähe teatakse, mida riigikogus tehakse. Millegipärast teatakse natuke teistmoodi meie tööd Toompeal ja ekslikult tehakse üldistusi.

Väikese üllatusega panin imeks, et ka kohalik omavalitsus ja selles elav rahvas omavahel aktiivselt ei suhtle. Siin on palju teha. Üks võimalusi ennast väljendada ja aidata kohalikke probleeme lahendada on kodanikuühiskond ehk organiseerumine mittetulundusühingutesse, seltsidesse ja seltsingutesse, et ühelt poolt sisustada enda elu ja teisalt kaasa rääkida keskkonna suhtes, kus me ju ise elame, selle asemel et jääda ainult kriitiku ja kurvastaja rolli.