Rehabilitatsiooniteenuse sisu tekitab klientides segadust

Ravivõimlemist võib kliendile määrata nii rehabilitatsiooniteenuse kui taastusravi raames. Pildil Pärnu haigla võimlemissaal. Foto: Urmas Luik

AS Wasas tuleb igal nädalal seletada rehabilitatsiooniteenusele suunatud puuetega inimestele, et rehabilitatsiooniteenuse alla ei kuulu taastusravi.

Kliendid pahandavad, personali selgituse järgi aga on valdavalt vanemas eas inimesed lihtsalt harjunud tasuta “sanatooriumituusikutega” ega mõista, et seadustest lähtuvalt on rehabilitatsioon ja taastusravi kaks ise asja.

Toimetusse pöördus vanem proua, kes kurtis, et tema tervisehädade leevenduseks pakuti Wasas põhiliselt vestlusi spetsialistidega, mitte massaaži ja raviprotseduure, nagu seni tehtud.

Tahaks massaaži, mitte juttu ajada

Naise ütlust mööda on ta oma füüsilise puude tõttu aastaid käinud nii Wasas (endise nimega sanatoorium Sõprus) kui teistes raviasutustes Haapsalus, Tallinnas ja Märjamaal ning alati saanud kindlaid raviprotseduure.

Sel sügisel aga tabas Wasasse viieks päevaks rehabilitatsiooniteenusele tulnud prouat ebameeldiv üllatus: talle määrati mitu psühholoogi, sotsiaaltöötaja ja rehabilitatsiooni spetsialisti vastuvõttu, peale selle liikumisravi tunnid ja individuaalne füsioterapeudi vastuvõtt, kuid mitte ühtki protseduuri.

“Varem olen aastaid saanud oma rehabilitatsiooniplaaniga kolm raviprotseduuri päevas, millega olen väga rahule jäänud. Tänavu aga avastasin, et ravi polegi,” seletas proua oma pettumuse põhjust. “Mulle öeldi paberite vormistamisel, et ravi pole rehabilitatsiooniteenuse raames ette nähtud. Aga see ei vasta kliendi ootustele, haigusi leevendab ju ravi – massaaž, veeprotseduurid, osokeriitravi –, mitte vestlused!”

Proua jutu järgi oli temaga samal ajal Wasas veel mitu rehabilitatsiooniteenusele tulnud klienti, kes samamoodi nõutust ja pahameelt kogesid. “Kui tõesti on selline seadusemuudatus, et ravi enam ei tehta, oleks võinud sellest mulle kohe teada anda, kui end Wasasse registreerisin – oleksin teadnud asjaga arvestada,” viitas proua puudulikule informeeritusele.

Kaks eri teenust

Wasa vastuvõtuosakonna juhataja Mairi Lillelehe iga töönädal algab selgituste ja klientidele info jagamisega. Nimelt ei saavat rehabilitatsiooniteenusele tulnud inimesed sageli aru, et tegu on sotsiaalse teenuse, mitte taastusraviga.

“Inimesed on kinni vanas ajas ja sageli öeldakse, et “tahaksin teile tuusikuga ravile tulla”. Meie püüame neile selgeks teha, et rehabilitatsiooniteenus ei ole ravi,” rääkis Lilleleht.

Wasa juhataja asetäitja Karin Üürike seletas, et puuetega inimeste rehabilitatsiooniteenust rahastab sotsiaalkindlustusamet, seega on tegemist sotsiaalse teenusega. Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust, soodustada töötamist või tööle asumist. Seepärast nõustavadki inimest psühholoog, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja teised spetsialistid.

Massaaž ja teised protseduurid, mida inimesed loodavad sama teenuse raames saada, kuuluvad aga taastusraviteenuste alla, mida rahastab haigekassa. Rehabilitatsiooniteenusele suunatakse puudega inimesi sotsiaalkindlustusameti kaudu, taastusravi saamiseks tuleb pöörduda perearsti poole.

Wasal on alates 2010. aastast leping sotsiaalkindlustusametiga rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks, haigekassaga aga taastusravi osutamiseks lepingut pole, seepärast saavad kliendid raviprotseduure Wasast vaid ise nende eest tasudes. Põhiliselt osutab Pärnus taastusraviteenust haigekassa lepingu alusel SA Pärnu Haigla.

Kliendile õpetatakse toimetulekut

“Taastusravis on klient passiivne protseduuride vastuvõtja, rehabilitatsioonis aga nõustatakse ja jõustatakse inimest ning õpetatakse, kuidas ta oma puudega paremini hakkama võiks saada,” lisas selgituseks Wasa sotsiaaltöötaja Agne Susi. “Näiteks füsioterapeudi antud harjutusi tuleb kodus ise edasi teha.”

Susi meelest on inimestel valed ootused, et kõik nende vajadused täidetakse ühes kohas, keegi teine maksaks selle eest ja ise ei peaks midagi tegema. Tegelikult peaks rehabilitatsiooniteenus olema hoopis omamoodi jõustamiseks: ei maksa oodata, et minuga midagi tehakse, tuleb ise õppida, kuidas edasi tegutseda.

Üürike ja Lilleleht pole nõus väitega, et kliente pole rehabilitatsiooniteenuse olemusest piisavalt teavitatud: sotsiaalkindlustusametist teenusele suunamiskirja saades on sellega kaasas infoleht, kus kirjas, mis teenusega on tegu. Samas saab klient nimekirja, kus on loetletud kõik rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused Eestis ja info järjekordade pikkuse kohta.

See, et tegu pole raviteenusega ja taastusraviprotseduure ei rahastata, on infolehel kirjas lausa rasvase kirjaga. Rehabilitatsiooniteenuse olemus on lahti seletatud ka AS Wasa kodulehel.

“Inimest teenusele registreerides eeldan, et ta juba teab, millega tegu,” ütles Lilleleht. “Kui keegi telefonis ütleb, et soovib tulla ravile, parandan teda alati, et tegu on sotsiaalse teenuse, mitte raviga.

“Mina seda infolehte sotsiaalkindlustusametist koos suunamiskirjaga ei saanud,” väitis ajalehe poole pöördunud klient. “Kui oleksin saanud, oleksin ju teadnud sellega arvestada.”

Kas piire saab nihutada?

Üürikese jutu järgi on rehabilitatsiooniteenuse raames võib-olla varasematel aastatel füsioteraapia teenuse osana pakutud massaaže ja vee- ning osokeriidiprotseduure. Nüüd aga on teenuse piirid seaduste ja õigusaktidega väga rangelt paika pandud ning teenust pakkuvaid asutusi kontrollitakse pidevalt.

“Helistasin paari teise Eesti sanatooriumisse ja sealt öeldi küll, et rehabilitatsiooniplaani järgi saab ka raviprotseduure,” väitis probleemi tõstatanud rahulolematu klient.

“Ei oska kommenteerida teiste asutuste tegevust,” ütles Üürike. “Wasas teeb füsioterapeut massaaži vajadusel vaid tugitegevusena, näiteks lihaste lõdvestamisel enne võimlemisharjutusi. Keskendume liikumisravile ja füsioterapeutiliste harjutuste õpetamisele, et isik saaks ka kodustes tingimustes iseseisvalt harjutustega jätkata.”

Üürikese sõnade järgi tohib füsioterapeut vajadusel klienti masseerida või haiget kohta osokeriidimähisega soojendada ainult lühiajaliselt: tunniajasest vastuvõtust võib massaažile kuluda 5–10, mitte 30 minutit. Füsioterapeut peab dokumentides kajastama massaaži ajalise osakaalu teenuse kogumahust.

Vahel soovivad kliendid teenust “vahetada” ja paluvad psühholoogi vastuvõtu asemel näiteks soolakambrit. “Me ei saa ega tohi seda teha, sest soolakamber ei käi rehabilitatsiooniteenuste alla,” seletas Lilleleht. “Küll saab klient meilt sooduskupongi, millega raviprotseduure odavamalt ise osta.”