Pärnu südalinnas Vana turu lähedal lokkab 30 meetri kõrguse veetorni katusel võsa, mille langetamine oleneb pankrotihaldurist või veel rohkem hoone tulevasest omanikust.
Kõrghaljastatud veetorn kasvatab võsa
28. mai 2010, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esialgu jääb vastuseta küsimus: kes omandab ettevõtja Elmar Lepa pankrotimenetluse käigus poolsada aastat vana ja oma otstarbe minetanud silikaadist ehitise? Teada on vaid see, et 2004. aastal ostis ärimees Lepp soomlasele kuulunud kinnistu Suur-Sepa 13a ja plaanis kümnemeetrise läbimõõduga veetorni ehitada korterelamu.
Õhku see plaan jäigi ja lõppes tänavu jaanuaris Pärnu maakohtus Lepa maksujõuetuks tunnistamisega. Ligi aasta varem oli välja kuulutatud veetorni arendusettevõtte AS Suursepa Arenduse pankrot.
Isetahtsi tekkinud kõrghaljastus tekitab silmailu asemel möödakäijais muret, ega "elavalt katuselt" midagi alla pudisema hakka.
"Veetorn kuulus Lepa firmale ning pankroti väljakuulutamise järel on sellel pankrotihaldur," nendib Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius. "Oleme veetorni välimuse ja ümbruse pärast pankrotihalduri poole pöördunud. Enamasti on tüüpvastus, et hoone on sellises seisus just seetõttu, miks omanik on pankrotis: raha pole."
Teadagi on eraomand püha ja puutumatu, kuid abilinnapea leiab häid sõnu pankrotihalduri kohta, kes AS Kinnisvaraeksperdi kaudu tellis vastava töö, ja lumesulamise järel sai veetorni ümbruse prügimägi jalust koristatud.
"Juriidiliselt võttes on kinnisvaraomanik loomulikult oma hoonete ja kinnistu eest vastutav, aga praegu vastutab veetorni väljanägemise eest pankrotihaldur," täpsustab Kosenkranius.
Nii ei ole linnavalitsusel muud võimalust, kui nõuda pankrotihaldurilt isehaljastuva katuse korrastamist või loota, et objektile leitakse pankrotimenetluse käigus kiiresti uus erainvestor, kes silmatorkava välimusega ehitise suudab korda teha. Seni ägab kolmemeetrisel vundamendil kõrguv hoone raskeneva koorma all, sest puud katusel kasvavad aina suuremaks.
Pärnust 100 kilomeetri kaugusel Viljandis näiteks on 1911. aastal ehitatud ja südalinna pildist lahutamatu 30 meetri kõrgune veetorn renoveeritud linnavalitsuse, Rotary klubi ja annetajate rahaga. Sealne muuseum kasutab rajatist näitusepinnana ja ülakorruselt naudivad külastajad kaunist vaadet linnale.