Metssigade tekitatud kahjud jäävad heastamata

Metssiga pole meil põline: 17.-19. sajandini neid polnud. Esimesed põrsad sündisid siin alles 1932. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jahiseaduse järgi peavad metssigade tekitatud majandusliku kahju maaomanikele hüvitama jahimehed. Jutt on hävitatud hernepõldudest, ülessongitud kartulimaadest, segipööratud koduõuedest. See seadusesäte jääb enamasti paberile.

“Kui siseriiklikult või Euroopa Liidu loodusdirektiivi kaudu looduskaitseliselt oluliste suurkiskjate, aga ka hanede, laglede, kotkaste ja hüljeste tekitatud kahju hüvitab riik looduskaitseseaduse alusel, siis jahiulukite, näiteks metssigade või põtrade kahjustuste heastamise kord on sätestatud jahiseaduses,” selgitas keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

Jahiseadusest tulenevalt on ulukikahjustusi kohustatud hüvitama vastava jahipiirkonna kasutajad ehk jahimehed, kui nende tegevuse või tegevusetuse tõttu jahiulukite arvukus ületab selles piirkonnas lubatud maksimumi.

“Sellest tulenevalt on jahiulukikahjustuste heastamine maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahelise kokkuleppe küsimus,” sõnas Talvi.

Vastutus maandub maaomanikule

Kõrgelennuliselt seadusse kirjutatud mõte, et kui metsseakari sügisel talvekartuli nahka pistab, heastavad selle kodupiirkonnas jahipidamise õigust omavad harrastuskütid, maandub tegelikkuses ülessongitud põllule. Ei keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jahinduse spetsialist Aleksander Siimenson ega Pärnu jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson teadnud korrapealt nimetada juhust, kus viimastel aastatel oleks rahaliselt hüvitatud mõnele põllupidajale saagi lörtsimise majanduslik kahju.

“Võib-olla on mõnele väiketalupidajale talvekartul asemele toodud, jahimehed on ju tihti omakandimehed,” arvas Liivson.

Viljandis töötav Siimenson rõhus samuti jahimeeste ja kohalike talupidajate headele suhetele, kui jutuks tuli jahimeeste kohustus kaitsta põlde ja õueaiamaid ul ukikarjade rünnakute eest.

“Kui maaomanik kurdab, et metssead talle tüli teevad, korraldavad jahimehed sealkandis jahi loomade arvukuse vähendamiseks,” ütles Siimenson. “Mina soovitan maaomanikel jahipiirkonna kasutajaga leping sõlmida, kuid, olgu öeldud, ega ulukikahju hindamise metoodika ole lõplikult selgeks tehtud ja olukord on siin keeruline.”

Samal ajal tähendas Liivson, et põllupidaja ei käitu alati mõistlikult. “Kui ikka asulatest eemale, metsade vahele külvatakse suur põld hernest, on see metssigadele nagu tordi küpsetamine ja see põld süüakse saagist tühjaks,” lausus ta.

Hüvitamise kohustus on nõrk

Metssigade tekitatud kahjustuste hüvitamise nõude aluseks võiks olla väide, et jahipiirkonnas on lubatust rohkem loomi ja jahimehed on laisad neid maha laskma.

Selleks peaks maaomanik teadma, mis jahipiirkonnas ta maa asub, kellel seal on jahiõigus ja mitu metssiga sinna piirkonda elama on lubatud. Lihtne! Häda on, et keegi ei tea täpselt, kui palju metssigu mingis metsas elab.

Sigu on enneolematult

Metssigade loendusandmed tulevad järjepidevalt keskkonnaametisse jahimeestelt endilt, kellel on ühest küljest vaja näidata, et ulukeid on jahtimisväärselt palju, kuid mitte nii palju, et peaks ulukikahjustuste eest vastutust kandma.

“Teisalt kogutakse ulukiseire andmed peamiselt talvisel-kevadisel ajal, kui jälgi on kergem avastada ja toimub aktiivne küttimine,” selgitas Siimenson. “Talvel võib loomi olla üle lubatud normi ja karjad kütitakse kiiresti normi piiresse, tulevaks sügiseks võib seapopulatsioon olla juba taastunud, sest sead on väga sigivad ja varaküpsed loomad.”

“Kevadel sündinud emisepõrsas võib sügisel juba paarituda,” tõi Liivson elulise näite. Sigu võib küttida aasta läbi ja soovitavalt rohkem emaseid, kesikuid ja põrsaid.

Mullu 1. septembrist 31. detsembrini täitsid jahipiirkondade kasutajad üle Eesti kokku 515 metssigade vaatluskaarti, mille alusel loendati riigis kokku 36 896 metsas elavat kärssnina. “Nii suur pole vaatlusandmete maht kunagi olnud,” öeldakse seirearuandes.

Nõnda suur pole olnud siinne populatsioon kunagi. Kõiki seiretulemusi hindav keskkonnaamet annabki metssigade arvukuseks jahimeeste pakutust väiksemad numbrid – 23 451 mullu ning 22 642 tänavu. Kümme aastat tagasi loendati Eestis 5342 metssiga.

“Pärnumaal arvan praegu elavat ligikaudu 3000 metssiga,” pakkus Liivson. “Sealjuures jaotuvad sead maakonnas küllalt ebaühtlaselt, eelistades rohkem mereäärseid tiheda roostikuga alasid, näiteks Vändra on üsna metsseavaene kant, samuti Lavassaare ümbrus.”

Vaieldav lisasöötmine

Mullu tapeti Eesti metsades 20 072 siga. Liivsoni väitel on salaküttimise protsent imeväike ega mõjuta üldist olukorda.

“Täiskasvanud metssea laskmisluba maksab 150 krooni, ainult loll läheks riskima,” sõnas Liivson sigade salaküttimise kohta.

Salaküttimise koosmõjuga või ilma selleta näitavad loendusandmed ikkagi metssigade arvukuse kiiret kasvu viimase kümne aasta jooksul.

Seda imelikum on, et jahimehed, kellele heidetaksegi ette metssigade üle pea kasvada laskmist, tegelevad talvest talve sigade lisasöötmisega, kandes selle nimel kulutusi ja tehes tööd.

“Talvel õppisid juba hundidki metssigu söötmiskohtades varitsema,” muigas Liivson, kes ütles Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimehena, et ei pea enam lisasöötmist õigeks.

Metssigade lisasöötmisse suhtub kriitiliselt ka keskkonnateabe keskuse veebilehel avaldatud ulukite seirearuanne, kus on kirjas, et lisasöötmisega on metssead muudetud poolvabalt peetavaiks farmiloomadeks, “kelle keskkonnamõju looduskoosluste teistele liikidele, sh kaitsealused taimed ja loomad, võib paiguti paisuda talumatuks”.