Jahimehed kuulutasid metssigadele sõja

Metssigade ohjeldamises on oluline roll karjade soolises ja ealises kujundamises valikküttimise läbi, säilitades vanu kulte ja tappes täiskasvanud emiseid. Foto: Ove Maidla/Postimees

Igal esmaspäeval edastab Pärnumaa jahimeeste liit keskkonnaametile, kui mitu metssiga nädalavahetusel liidu 22 jahipiirkonnas maha lasti. Nädala kohta tuleb keskeltläbi kümmekond kütitud siga.

“Võib öelda küll, et metssigadele on sõda kuulutatud,” tunnistas Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson. “Karjad on nii segi pekstud, et sigade leidmisega on jahimeestel juba raskusi.”

Sealjuures on metsseatapu hooaeg alles ees, kui lumi maha sajab ja jälgede järgi on karju hõlpsam metsast üles leida.

“Suurem küttimine langeb detsembrisse, jaanuarisse ja veebruarisse,” rääkis Liivson. “Kuigi ametlik jahihooaeg lõpeb 28. veebruaril, kütitakse sigu ilmselt edasi, muidugi kui selleks ajaks on, keda küttida.”

Mõneti peab seajaht jahimeestele kompenseerima metskitsede arvu katastroofilise kahanemise möödunud lumerohkel talvel.

“Metskitsi hukkus tänavu talvel nii palju, et rahuldava populatsiooni taastamine võtab metsas ilmselt aastaid,” nentis Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees.

Sigadest on saanud nuhtlus

Metssigu elab aga laantes sedavõrd palju, et kui näiteks lugeda ajalehtedes ilmunud pealkirju, hakkab kõhe linlaselgi, kes metsanotsude sigadustega vähe kokku puutuvad: “Metssead sonkisid taluõue segamini”, “… rikkusid kaerapõllu”, “… kündsid muuseumi õue üles”, ”… hoiavad Naissaart hirmu all”.

Mullu loendasid Eesti jahimehed 1. septembrist 31. detsembrini 36 896 metssiga, keskkonnaamet edastas natuke väiksema numbri: 22 642 isendit. Jahiaruandlusest nähtub, et neist lasti läinud hooajal 20 072 looma.

Olukorda see ei leevendanud, sest sead on head sigijad. Kui vaja, seemendavad kuldid sügistalvisel jooksuajal emiste kõrval emased põrsadki, kes 18-20 nädala pärast omakorda kolm-neli järglast ilmale suudavad tuua. Täiskasvanud emiste pesakonnas võib headel aegadel olla kümmekond põrsast.

“Uskusime, et intensiivne jaht ja raske talv suruvad sigade populatsiooni alla, aga seda ei juhtunud,” sõnas Liivson. “Maa polnud paksu lume all kuigi sügavalt külmunud ning sead elasid raske aja üle.”

Peale selle viisid jahimehed loomadele metsa lisasööta: sadade tonnide viisi põllumeestelt ostetud silo, kartuleid ja teravilja, nagu Liivson tunnistas.

Poolvabad farmiloomad

Keskkonnateabe keskuse veebilehel avaldatud jahiulukite mulluse aasta seirearuande kaaskirjas on nimetud metssigu rohke lisasöötmise tõttu poolvabalt peetavateks farmiloomadeks, “kelle keskkonnamõju looduskoosluse teistele liikidele, sh kaitsealused taimed ja loomad, võib paiguti muutuda talumatuks”.

Tegelikkuses sätib looduslik regulatsioon liikidevahelise arvukuse tasakaalu. Jahimeeste kõrval on hakanud metssigade populatsiooni vähendama meie metsades arvukamaks muutunud hundid, kes sõna otseses mõttes hammustavad seakarju kõige valusamast kohast, murdes esimestena põrsad ja piirates sellega karjade taastootmist.

Liivson tõi näite Soomaa piirkonnast, kus veel mõne nädala eest nähti liikumas vana emist ainult ühe kevadise põrsaga, kuid nüüd pole ta kõrval seda ainukestki elus …

Vaieldav lisasöötmine

“Lisasöötmist on tõesti hakatud kritiseerima, kuid siin tuleks vahet teha jahimajanduse kavas ettenähtud söötmiskohtade ja selle kava välise lisasöötmise vahel,” arutles Liivson. “Jahimajanduse kava kohane lisasöötmine on ette nähtud ulukiliigi arvukuse säilitamist silmas pidades. Jahimeeste korraldatud söötmiskohad peavad aga loomad metsades ja põldudest ning aiamaadest eemal hoidma ning jahimeestel on söötmispaikades neid ka kergem küttida, kui on vaja arvukust järsult vähendada, nagu näiteks nüüd.”

Liivson kinnitas, et söödaga ligimeelitatud karjade nottimine ei käi jahieetikale vastu.

“Tänavusel jahihooajal kütitakse Pärnumaal hinnanguliselt umbes kaks ja pool tuhat siga, mis on natuke alla kümne protsendi Eesti metssigadest,” märkis Liivson. “Kuna Pärnumaa on umbes kümme protsenti Eesti maismaast, siis ma usun, et 2500 kütitud siga aastas on meie maakonnas optimaalne.”

Mõistagi ei ole jahimeestele tehtud eesmärgiks tappa kõik Eesti metssead. “Sead on väärt jahiulukid, kellest jahimehed kohe kindlasti ilma jääda ei taha,” sõnas Liivson. Samal ajal pole ette antud numbrit, mitu metssiga võiks riigis elada, nii et maarahva põllud kärssninadel tuhnimata jääksid.

Kümme aastat tagasi loendati Eestis veidi alla viie ja poole tuhande metssea. Kuid rahvas mäletab aega, kui meie aladel peaaegu üldse metssigu ei elanudki, see oli kohe pärast sõda, 1945. aastal. Ning 17. ja 18. sajandil oli metssiga Eestis juhukülaline ja paiksena siin seakarju ei elanudki.