Kommentaar: NATO nabaks muutus Afganistan

Mitmekordset mängu mängib Afganistani president Hamid Karzai, ei oska keegi täpselt öelda. Igal juhul on esimest korda NATO ajaloos saanud ühest kaugest riigist selle kaitseliidu olemise ja tegevuse keskne määraja. Foto: Reuters

Kentsakas küll, ent NATO Lissaboni tippkohtumise ja seal vastu võetud uue kontseptsiooni võtmesõnaks võib pidada Afganistani. Seda rõhutas riigi liider Hamid Karzaigi, ilmudes publiku ette kord puštu rahvarõivais, kord euroopalikus pintsakus. Väidetavalt olla ühel pressikonverentsilgi kõigi natolaste üllatuseks räägitud vaid puštu keeles. Igal juhul ei jätnud ükski(!) vastuvõetud põhidokument Afganistani mainimata ja üks oli koguni eraldi temale pühendatud.

Rabav seis, sest maailm on tõesti muutunud. Ent Afganistaniga seotule eelnes ju New Yorgi pilvelõhkujate rünnak (9/11) kui kättemaks ”USA-le Iisraeli poliitika toetamise eest okupeeritud aladel” – nii oli kirjas toona edastatud al-Qaeda läkituses ja seda fraasi on korratud igal aastal.

Teadu redutas al-Qaeda liider Osama bin Laden Afganistanis ja järgnes USA ultimaatum sealsele talibide valitsusele ta välja anda. Viimasena mainitu keeldus ja ühe mehe tagaajamise operatsiooni asemel, mida jõudis üritada veel Bill Clintoni valitsus, alustas president George W. Bush sõda Afganistani valitsuse vastu.

Too purustati, kihutati pealinnast minema ja asendati uuega, kuid nii kodusõjal kui võitlusel välisinterventsiooniga pole lõppu näha. Venemaa välkkiire toetus Bushile aga tähendas ameeriklaste islamiäärmuslastest terroristide vastase võitluse ja Kremli Põhja-Kaukaasia separatistide vastase sõja viimist ühise nimetaja alla: võitlus rahvusvahelise terrorismiga. Nüüd on see siis ametlikult NATO eesmärk (NATO eelmine doktriin võeti vastu 1999. aastal).

Edutu sõda Afganistanis tõi paratamatult kaasa kiire sõltuvuse Venemaast, teisiti polnud NATO armee varustamine mõeldav. Pealegi oli USA juba kohale meelitatud, sest Afganistani ründamiseks olid talle Moskva vahendusel eraldanud baasi Usbekistan ja Kõrgõzstan, mille logistika oli seotud Venemaaga.

Mida aasta edasi, seda rohkem kasvas sõltuvus Venemaast ja Lissabonis lepiti kokku, et Moskva lubab ka “tagasisaadetistel” üle oma territooriumi minna. Vastav tõend käes, ei suutnud Venemaa president Dmitri Medvedev jätta pressikonverentsil muigel sui lisamata, et “vaevalt te selle sõja võidate”. Moskva enesekindlus on mõistetav, sest tegelikult pole afgaanid valgenäolisi kunagi usaldanud ja uus vahetus aitajaid Hiina ja India näol vaid ootab sissemarssimist. Sellest andis Moskva ametlikult teada enne Lissaboni tippkohtumist, kui Venemaa-Hiina-India ühisavaldus kinnitas, et Afganistani probleemi lahendamisega peaks tegelema Shanghai koostööorganisatsioon ehk siis nemad ise.

Afganistani sõja sünnitatud probleemiks tuleb pidada võitlust narkokaubandusega, mida NATO kontseptsioon samuti mainib. Fakt on see, et talibide võimu ajal kasvatati oopiumi umbes kümnendikul Afganistani territooriumil, sedagi ebaseaduslikult. Ameeriklastega tulnud vabadus kõiges (või USA sõjaväge saatvate oopiumikasvatuse spetside kolimine Vietnamist Afganistani?) muutis ruttu kogu Afganistani oopiumipõlluks ja nüüd on hala üldine ning Moskval hea küsida raha, sest ega’s tema probleemi tekitanud.

Lääs sai hea ettekääne rahastada Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadþikistani, Usbekistani, Türkmenistani võitlust narkokaubandusega. Mõistagi lubab see kohalolekut selles piirkonnas suurendada, ainult et … kas selleks ikka tuli säärast nippi kasutada?

Lõpuks: 9/11 rünnak tegi kõigile puust ette, et moodsaid sidevahendeid kasutades saab New Yorgi ründamist juhtida Tora Bora koobastest. Sealt jäi moodsa sõja (droonide kasutamine) ja kübersõjani kukesamm ja tuleb tõdeda, et Afganistani katsepolügoonina kasutades tehti see ruttu ära. Nüüd lubab NATO suurel suul oma relvastust jätkuvalt uuendada, et uuteks ohtudeks valmis olla.

Ohtude all mainitakse kaugmaarakette, mida heade riikide vastu võivat kasutada niinimetatud halvad reþiimid. Neid küll dokumentides ei mainita, ent president Nicolas Sarkozy ütles välja, et peetakse silmas Iraani. Samal ajal kohtus Medvedev oma Iraani kolleegiga nädal varem Bakuus ja mainitud kolmikavalduses on selgesti kirjas, et Iraaniga tuleb asju ajada üksnes läbirääkimiste teel. Seega, raketikilp küll, ent kuna mängu võeti Venemaa, siis … kelle vastu?