Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2016/12/15/6175355t1h6e27.jpg)
Neljapäeva keskpäeval liigub autode voor nagu pulmarongis Are vallamaja eest mööda ja pöörab kõrvalteele, kuni üle põllu paistavad sigala hooned. Sinna jõudmine ongi sõitjate eesmärk.
Kunagises uhkes farmikompleksis ei ruiga rõngassabad, neist pole enam haisugi. Vahelauda uksed on pärani ja väljatulijad tarivad kandameid oma autode poole, mille nad on jätnud sinna, kus parkida sai.
Kahelt poolt väikeste akendega ääristatud hoone on otsast lõpuni kaubast tulvil. Igas eas uudistajad jalutavad vahekäikudes, et mööblist, nõudest, nipsasjadest esimese hooga silmad üle lasta.
“See on ladu, mitte kaubamaja,” ütleb siinse pakkumise korraldaja Helve Matsalu ja kirjutab pastapliiatsiga ruudulisse vihikusse järgmise ostu nimetuse ja hinna.
Oleme riideid jaganud, kui näeme, et inimesel on tõesti häda käes, või kui ta tuleb ja ütleb, et tal pole saapaid jalga panna. Liisi Kumer
Rõõm lapsevoodist
Laopidaja on OÜ Mailane, milles Helve Matsalu korraldab tütarde Maia ja Meritiga Põhjamaadest taaskasutamise väärilise kraami kodukohta. Are vallavalitsus nimetas osaühingu mullu aasta tegijaks selle eest, et pere toetab kauba müügist laekuva rahaga kodukandis abivajajaid. Matsalu loodud koostöövõrgustikus on vabatahtlikud, sotsiaaltöötajad ja juriidilised isikud.
“Jäin viis aastat tagasi tööta, siis ütles tütar, et proovime. Tal olid sidemed Norras ja heategevuse mõte oli siin juures, aga kusagilt peab transpordiraha tulema ja meid on avastatud,” seletab Matsalu klientide teenindamise vahel. “Algul olime väikese pinna peal Suigus talulaudas. Sellel rendipinnal oleme kolmandat talve. Väga tore peremees on siin, laseb meil laiutada.”
Hoone tagaosas on täispuidust mööbel, kapid, diivanid, riiulid, lauad – need kannavad kauba korraldajad oma käterammuga sisse, sest kunagise farmi ukseava on rekale liiga madal. Ostja peab leitud asjad ise välja tarima. Vajaduse korral otsitakse külast tugevaid mehi appi.
“Lapsed hakkavad paremini suppi sööma, kui päkapikud neile põhjast vastu vaatavad,” asetab üks naine kuus jõuluvärvides taldrikut lauale ja paneb paar euromünti karpi.
Hoones pole kütet. Kaks tundi paaril päeval nädalas kannatavad siin talvevammustes olijad välja, kuid kauba sättimisele kulub enne avamist rohkem aega. Siis on Matsalul abiks venna pere ja raamatupidaja.
“Olen teist korda siin, tuttavate kaudu sain sellest kohast teada. Siin leidub igasugust kraami,” jutustab valge võrevoodi haardesse võtnud mees ja lisab, et ta tuleb Vändra vallast Metsaveere külast. Tema peres on neli last ja see ost rõõmustab pisitütart.
Nii suure pere isalt ei võta Matsalu sentigi ja räägib, kuidas ostja päris ühe ja teise asja kohta, koos vaatasid nad vajalikud esemed üle ja siis küsis kaubahuviline, kas lasterikastele peredele soodustust saab ja otsis kinnituseks dokumendigi välja. Ta oli üllatunud, kui kuulis, et seda pole vaja: ta saab asjad heategevuse korras.
“Kaubaga askeldamine on maal üks ellujäämisvõimalusi, aga veel tähtsam on see, et jaguks tegevust: oleme mehega mõlemad pensionärid,” seletab hakkaja naine. “Alati ütlen, et tulen ka muul ajal asju kätte andma. Ainult siis ei tule, kui lehma all istun või lapselast magama panen.”
Tarbimishullusele õhutavale ajale vastukaaluks leiab säästukaubamaju suurematest küladestki: mõne euroga saab ennast uhkelt riidesse panna ja sõna “kaltsukas” ei libise neis kuidagi üle huulte. Näiteks saab tuua Kilingi-Nõmmes asuva Saarde vallamajaaluse keldripoe, kus abivajajateni jõuab kaup tasuta. Ülejäänud võivad endale vajaliku eseme soetada mõne euro eest.
Suust suhu reklaam liigub Tori aleviku majandiaegsesse garaaži 16 aastat tagasi paigutatud teise ringi riidepoe, Selja küla ja muudegi maakohtade ülisoodsate ostupaikade ja neis leitud esemete kohta. Mõni rõivaese on nii uus, et hinnasiltki küljes või jakil taskud alles kinni õmmeldud nagu tõestusena, et seda pole keegi kandnud.
Toris teise ringi poe pidaja Aime Voosalu räägib, et oli kodune, kui tal tekkis mõte hakata tegelema ettevõtlusega ja esimene poepind asus töökoja teisel korrusel 30 ruutmeetril.
“Paari aasta pärast otsustasime kolida suuremale pinnale, saime enda kasutusse Tori hobusekasvanduse hoone ja alustasime remondist, sest ruumid oli pikalt tühjad olnud ja et see oli endine garaaž, tuli täita põrandas olevad remondikanalidki,” seletab Voosalu.
Poe populaarsust seletab Voosalu klientidelt kuulduga: neile meeldib, et kauplus on avar ja nad ei pea ise kaubahunnikutes tuhnima, vaid asjad on välja pandud.
“Jõuluperioodil on minevaim kaup kodutekstiil, kaupa ostame erinevatest hulgiladudest,” lisab Voosalu.
Häädemeeste alevi keskel Konsumi poe kohal on kasutatud riiete kauplus Stiil, mida peab MTÜ Rannakirik. Riided, jalatsid, nõud ja muud esemed on sorditud, kenasti riiulitele ja riidepuudele sätitud. Eesti- ja ingliskeelne kiri teatab, et siin saab kaardiga maksta.
“Selle poega läheb meil neljas aasta. Varem oli siin pank, siis juuksur. Laste arvutiklass on ka olnud ja kui see siit kolis, mõtlesime, et meil on vaja niisuguseid ruume, kus inimesed käivad. Siin all on kauplus, nii et asume tsentrumis,” räägib Liisi Kumer, kes kuulub vabaühenduse juhatusse ja tegeleb heategevuspoes vabatahtlikuna.
Talvel on külastajaid Liivi lahe ääres suvega võrreldes vähem, aga need, kes sisse astuvad, tulevad enamasti kindla sooviga. Hinnad on olematud: mõnekümnest sendist mõne euroni. Riided jõuavad siia Saksamaalt, Soome kristlastelt tuleb toiduabi.
“Tegeleme heategevusega kiriku liini pidi. Jagame jumalasõna ja toiduabi. Saksamaal on Punane Rist, kogudus ja pere, kes paneb inimeste annetatud riideid kokku, mida siia saata. Meie omakorda käime siin, et kogunenud raha eest uuesti toitu osta,” seletab Kumer.
Kasumit pood pidajatele ei too: tähtsaim on külastajate rahulolu. Aga tooted peavad olema kvaliteetsed, sest inimesed on nõudlikud. Noored emad on rahul, kui leiavad beebile riided mõnekümne sendi eest.
“Oleme riideid jaganud, kui näeme, et inimesel on tõesti häda käes, või kui ta tuleb ja ütleb, et pole saapaid jalga panna. Siis oleme aidanud,” tõmbab Liisi Kumer jutuotsa kokku, et hakata kliendiga suhtlema.
Jõulude eel kiiskavad Stiili riiulil karpides kuuseehted ja silm peatub värvikatel leludel.
Erandlik Kihnu
Meretagusel Kihnu saarel on elukorraldus juba iseenesest säästlik ja säästukaubamaja seal ei ole. Küll aga sõidavad mandrilt päevaks saarele kasutatud riiete müüjad. Viimati avasid nad oma leti eelmisel reedel rahvamajas. Üks pakkuja on sel aastal lausa kaheksa korda kaubaga kohale tulnud.
“Kihnus ju riidepoodi polegi. Seepärast on niisugune võimalus eriti hea neile, kes mandrile tihti ei satu,” mainib Heldy Põlluste, kes töötab vallamajas sekretärina.
