Kogudused ärgitavad noori elu üle mõtlema

Koguduste noorteõhtutel mängitakse tavapärasest kirikumuusikast äkilisemaid ülistuslaule. Pildil noorteõhtu koguduses Sool ja Valgus. Foto: Erakogu

Tänapäeva Eestis tegutseb mitusada usuorganisatsiooni ja ühendust, mis kõik laias laastus püüavad inimese hinge argisekeldustest kõrgemale tõsta.

Aeg-ajalt meediasse jõudnud lood oma liikmeid ära kasutanud usuorganisatsioonidest tekitavad teatud umbusku ja hirmu: kuidas olla kindel, et pakutud vaimse kirgastumise viisid vastupidist tulemust ei anna? Kas lastele ja noortele mõeldud usuline tegevus on ikka turvaline ja kontrollitud?

Pärnu Postimehega võttis ühendust lapsevanem, kes tundis huvi, kas noortega tegelevaid usuorganisatsioone võib turvaliseks pidada.

“Minu laps osaleb sügisest alates ühes kristlikus klubis,” rääkis ema. “Käisin hiljuti nende kontserdil, kus noored esinesid, mängisid pilli, kõik tundus tore ja sõbralik. Samal ajal tahaksin ikkagi teada, mis usku täpsemalt lastele seal õpetatakse. Kes on need välismaalased, kes lastega tegelevad, ja kas nende tausta on kontrollitud? Kuidas saan olla kindel, et tegemist pole sektiga?”

Usalda, aga kontrolli

Pärnu Eliisabeti kiriku pastor Enn Auksmann soovitab kahtluste korral või enama info saamiseks pöörduda Eesti kirikute nõukogu või siseministeeriumi usuasjade osakonna poole. Viimasena mainitus peaksid vastavalt seadusele ametlikult registreeritud olema kõik Eesti kogudused ja usulised ühendused, mida kokku on üle 500.

“Kui usuühendus on registreeritud, on selle põhikiri ja põhimõtted järelikult riiklikult heaks kiidetud,” avaldas Auksmann arvamust. “Samal ajal ei garanteeri juriidiliselt korrektne organisatsioon alati, et sellega seotud inimesed käituvad korrektselt ja vastupidi: juriidiliselt registreerimata ühenduses ei pruugi töötada inimesed, kes midagi halba plaanitseksid. Inimesi kontrollida on raske. Luteri kirikus on kindlad põhimõtted: evangeeliumi kuulutada ja inimesi juhtida saavad ainult selleks kutsutud ja ametisse ordineeritud töötajad, vabakoguduste puhul see ilmselt nii ei ole.”

Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee soovitab samuti julgesti nõu küsida. “Kui tegemist on vanemale ebatavalise usuväljendamisvormiga, tekib loomulikult inimesel mure,” nentis ta. “Meie saame uurida, kas mure on põhjendatud, vajadusel võime koguduse juhi ja inimese kokku viia. Enamasti on probleemid suures osas lahendatavad inimlikul pinnal.”

Ringvee sõnutsi ei kasutata ametlikus keelepruugis sõna “sekt”, religioonisotsioloogilises tähenduses loetakse sektiks teatud tunnustega usulist protestiliikumist. Üldmõistes tähendab sekt midagi ohtlikku ja hirmsat.

“Meil on olnud kokkupuuteid eri usuliikumiste ja -rühmadega, kuid ei saa öelda, et need on iseenesest head või halvad,” seletas nõunik. “Käsitleme kõike juhtumipõhiselt ning tihti tekitavad konflikti mõlemapoolsed eelarvamused.”

Eesti seaduste järgi võib noor alates 15. eluaastast ise valida koguduse või rühmituse, kuhu soovib kuuluda, noorematel on tarvis vanema või hooldaja nõusolekut.

Noortelt noortele

Noortele mõeldud tegevust organiseerivad paljud Pärnu kogudused, mõni neist korraldab ka avatud üritusi, kus võib osaleda iga noor.

Reede õhtul tungles Mai keskuse väikeses klubiruumis 40-50 teismelist ja veidi vanemat noort.

Pärnu Kristliku Elu Keskuse noortetöö Youth Reality klubiõhtu alustuseks esitas noortebänd kristlikke laule, siis rääkis üks tütarlaps, kuidas temast sai kristlane ja mida see tema elus muutnud on.

Skype’i kaudu saatis Ameerika reisilt tervitusi koguduse noortetöö norralasest juht Kenneth Daasvand.

Umbes tunniajase ametliku osa lõppedes hajusid noored klubiruumi laiali juttu ajama, lauamänge ja Wii-konsooliga mängima.

Vanema põlvkonna esindajana hoidis klubis toimuval silma peal koguduse pastor Sven Veedla, mõnel muul reedel on noortega koguduse noortepastor ja keegi juhatuse liikmeist.

“Minul on väga hea meel, kui lapsevanem tunneb huvi, mida siin tehakse,” tunnistas pastor. “Teeksin ise täpselt sama, kui minu lapsed kuskil oma õhtuid veedaksid. Paraku on nende 40 noore vanematest ehk neli-viis kohal käinud ja meiega tutvunud.”

Veedla sõnutsi on nende kogudus ja selle noortetöö rajatud kristlikule õpetusele nagu kõigis ülejäänud Eesti kirikute nõukogu kogudustes.

Traditsioonilisest luteri kirikust eristavad vabakogudusi, mille hulka Pärnu Kristliku Elu Keskus kuulub, vaid väljendusviis ja noortepärasem ülistusmuusika. Nimi Youth Reality väljendab koguduse usku, et noortele on parim reaalsus elada vabana alkoholist, narkootikumidest ja suvalistest seksuaalsuhetest. Niisugust sõnumit edastatakse ka klubiõhtutel, kuhu on oodatud 13-20aastased.

“Tahame inimesi teenida ja olla Pärnus selline koht, mis pakub alternatiivi sellele, mis linnas reedeti toimub,” selgitas koguduse noortetiimi liige 19aastane Liisi Kosk. “Paljud noored eelistavad reede õhtul pigem mõtlemise välja lülitada, meie jagame oma kogemusi ning ärgitame noori mõtlema, mis on vabadus, kuidas teha otsuseid joomise, suitsetamise, pidutsemise suhtes.”

“See koht on avatud kõigile, kes meie käitumistavadega nõustuvad, usulistest veendumustest sõltumata,” lisas Veedla. “Me küll räägime usuasjadest, aga inimesed on oma otsustustes täiesti vabad, mingit survet me usu suhtes ei avalda.”