Kaluri kingitus on Vallikäärus paigas

Rannakalur Urmas Margus nimetas Rait Pärjalt tellitud dolomiitfiguuri “Vallikääruvahiks”. Foto: Ants Liigus

Pärnu vallikraavi merepoolsel kaldal üsna Tallinna värava lähedal on juba paar nädalat lebanud kivist voolitud hiiglaslik kalapea, mille linnale kinkis rannakalur Urmas Margus.

Vallikäärus lebava peaaegu inimesekõrguse dolomiidist kalapea juurde pole lisatud selgitavat tahvlit, mis mainiks kinkija nime, ega vihjet kingituse tagamõttele.

Samal ajal pole kutseline kalur Margus teinud saladust, et skulptor Rait Pärjalt tellitud kalapea linnale kinkimise mõte sündis tööõnnetusest Vallikääru rekonstrueerimisel, mis eri andmetel põhjustas 20–30 tonni kraavis elanud kala surma mullu mais.

Kuju paigaldati poolsalaja

Raekülas elav kalur taotles Pärnu linnavalitsuselt luba kinkida linnale dolomiitskulptuur ja panna see üles vallikraavi kaldale mullu septembris. Kuju paigaldati tänavu mais, ilma et linnavalitsuse avalik teenistus oleks sellest sündmusest ajakirjandusele teada andnud.

“Paigutasime kuju selleks meile ette nähtud kohale koos Rait Pärjaga, olles kokku leppinud, et ajakirjanikke sellest ei teavita,” jutustas Margus. “Nii tundus rahulikum, kuna mulle küll paistis, et linnavalitsuses ei taheta väga seda kalade massilist ja mõttetut tapmist meenutada.”

Vallikääru ümberehitamise käigus mullu mais tonne kalu hävitanud õnnetuse asjaolusid uuris keskkonnainspektsioon, kuid ei leidnud õnnetuses inimsüüd ja menetlus lõpetati.

Keskkonnainspektorid leidsid, et õnnetuse põhjustas mitme asjaolu kokkulangemine, nagu äikeseline ilm, mis kraavi lõksu jäänud kalade hapnikuvaegust süvendas, ja teadmatus, et kraavis üldse nii palju kalu elas, kui hiljem ilmnes.

Keskkonnametist kinnitati, et kalamajandusele ei tekitanud Vallikääru rekonstrueerimisel hukkunud kalade surm märkimisväärset kahju, kuna peamiselt surid viidikad, kes ei kuulu töönduslikult püütavate liikide sekka.

Ei tohiks unustada

Margus seevastu peab tähtsaks, et inimesed ei unustaks niipea, mis mullu kevadel vallikraavis juhtus: inimesed tegid valearvestuse ja miljonid kalad lämbusid vangistatutena oma elukeskkonnas.

“Tahan, et see kuju tuletaks meelde, mis juhtub looduses, kui selle ümberehitamise käigus jäetakse tegemata keskkonnamõjude hindamine, ning tahan loota, et vähemalt Pärnus selliseid asju enam ei juhtu,” sõnas kolmandat põlve rannakalurina leiba teeniv Margus. “Ma ei tahtnudki selle kuju juurde mingit selgitavat teksti, miks see seal on või kes selle kinkis, sest inimesi, kes jäävad juhtunut mäletama, on küllaga nagu neidki, kes teavad, miks see juhtus.”

Samal ajal on Marguski seda meelt, et juhtunu pärast kedagi risti lüüa ei maksnuks, aga midagi head võiksid kalavarule selle õnnetusega nii või teisiti seotud inimesed ja ametkonnad siiski teha.

“Näiteks ühendada oma jõud ja tuua Pärnu jõkke siiapoegi või lõhehakatisi,” pakkus Margus. “Usun, et see oleks kena ja väärikas þest, millega näidatakse, et loodusest siiski hoolitakse.”