Jaanipäeva eel Pärnu Vene gümnaasiumist küpsustunnistuse saanud Ilja Leštšenko teadis juba õige varakult, et filmikunst ei ole talle üksnes hobi, vaid võib kujuneda tulevaseks elukutseks.
Ilja filmihuvi on kestnud kauem kui kooliaastad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen su õpetaja olnud kolm aastat ja selle aja jooksul on mul kujunenud arusaam, et oled väga suur visuaalse meedia huviline. Millises vanuses hakkasid filmitegemise vastu huvi tundma ja kuidas see avaldus?
Kõik algas 5-6aastaselt lasteaias. Sel ajal arenesid vististi hoogsalt mu kujutlusvõime ja abstraktne mõtlemine. Armastasin vaadata multifilme, seejärel voolisin plastiliinist või meisterdasin mõnest muust materjalist tegelaste sarnaseid olevusi. Mu peas sündisid uued lood omavalmistatud tegelastele.
Kas keegi on suunanud või mõjutanud sind filmitegemise harrastuses?
Peres tehti sageli koduvideoid, seega oli võimalus juba varakult videokaameraga filmima hakata.
Paljuski olen tänu võlgu oma emale Jevgenia Leštšenkole, kes suutis minus arendada püsivust selle harrastuse vastu, aitas seda arendada ja toetas alati mu ideid.
Kust oled ammutanud teadmisi, et filmitegemise oskusi arendada?
Olen rohkem praktik. Tegeldes pidevalt filmitegemisega, kujunesid ajapikku oma vaated ja tehnoloogia, mida praktiseerin ja edasi arendan.
Animatsioon on minu arusaamist mööda töömahukas ja aeganõudev hobi. Mis on hoidnud sind selle kütkes?
Animatsioon pakub mulle tohutult huvi. Meeldib, kui minu kätetööna sünnivad uued filmitegelased, kes filmi kaudu viivad ellu minu mõtteviisi ja ideed.
Milliseid konkursivõite pead enda jaoks olulisemateks? Mulle on jäänud mulje, et kõikjal, kus oled osalenud, oled leidnud äramärkimist.
Igal konkursil osalemine ja sellega kaasnenud tunnustus on minu jaoks tähtis, ma ei tee nende vahel vahet.
Oled kindlalt otsustanud siduda tulevase elukutse oma hobiga. Kus kavatsed edasi õppida?
Kavatsen edasi õppida Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas. Ma ei mõtle šanssidele, aga olen kindel valitud kutsealas ja selles, et saavutan edu.
Kuidas kujutad ette oma tulevikku animaatorina Eestis?
Jään seotuks oma kodumaa Eestiga, mis tähendab, et kõik mu mõtted, ideed ja tegevuse pühendan temale.