Igaüks teeb hingele vastava pilli

Annika Poldre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merike Nelis teeb lapsele kannelt ja peab seda tööd heaks puhkuseks. Teda juhendab pillimeister Mart Aardam.
Merike Nelis teeb lapsele kannelt ja peab seda tööd heaks puhkuseks. Teda juhendab pillimeister Mart Aardam. Foto: Ants Liigus

Jõõpre koolimajas on keset suve käimas kandlekursus.

Koolimajas liigub täiskasvanuid ja lapsi. Klassiruumide uksed on lahti, kostab kandlemängu. Kokku on tulnud huvilised, kes õpivad kannelt meisterdama ja mängima ning omandavad viltimistöö oskused. Kandled vajavad kotte ja neid tehaksegi viltimistehnikas.

Laagri vormis kandlekursust korraldatakse Jõõpres kolmandat aastat. Tänavu on üks kuuepäevane laager juba lõppenud, nüüdne lõpeb pühapäeval. Projekti järgi kannab kursus nime “Põlvkondadevaheline side” ning ühekorraga osaleb selles 12 täiskasvanut koos oma lastega.

Projekti kirjutas Audru huvialakeskuse direktor Kersti Põllu MTÜ Hellad Velled nimel, rahastas maaelu edendav Leaderi programm. Projekt on esitatud üle-eestilisele konkursile “Märka liidrit” ja on üks konkursi nominente. Konkursi tulemused tehakse teatavaks 21. juulil Tartumaal. Selle konkursi pärast oli koolimajas neljapäeval ETV võttegrupp, kes filmis nii pillide meisterdamist kui mängimist.

Kannatust nõudev töö

Laagripäev algab kell 8.30. Täpsed ajad on söögi- ja kandletundidel, muul ajal käib meisterdamine. Õhtuti õpitakse laule ja tantse või kuulatakse õpetajate loenguid rahvakultuurist. Rahvast on Audru vallast ja kaugemaltki.

Kandletegemist õpetab Mart Aardam Saaremaalt Leisi vallast. “Kandlel on kolju, laba ja kõlakast,” selgitab meister. Paberile joonistatud kandle kuju pannakse ettevalmistatud kuusepaku peale, mida kõigepealt puuritakse. Kui kõlakast on tühjaks puuritud, järgneb kolju süvendamine peitliga. Siis kinnitatakse keeled, tehakse kandle pealmine osa peitli ja höövliga madalamaks ning koljusse õõnsus.

Kui kolju alumine osa ja laba on töödeldud, tuleb kaane jaoks servad madalamaks uuristada, kaane sisse teha muster ja kõlaavad. Siis läheb kaas peale ja pill lihvimisele. Seejärel valib tegija, kas toonib oma pilli või ainult õlitab.

Põhilised töövahendid on nuga ja peitel. Nendest jääb näha, et pill on valminud käsitööna. Seda on näha ka tegijate sõrmedest – kellel on villid, kellel plaastrid. “Harjutame käelisi oskusi, see arendab mõttetööd,” räägib meister, kes ametilt on Kuressaare gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetaja. “Kuus päeva rahulikult tehes saab igaüks kandle valmis,” lisab ta.

Noorimad pillitegijaid on Aardamil olnud 6. klassi poisid, Viljandimaal oli ka 6. klassi tüdrukuid. “See on füüsiliselt raske töö tüdrukutele, sest nad pole peitlit ega höövlit varem käes hoidnud,” hindab õpetaja. Selles töös läheb vaja kannatust.

Aardam on Jõõpres kandletegemist õpetamas kolmandat aastat. Ise õppis ta seda 2001. aastal, kui MTÜ Leisi Värks Leisi vallas koolituse korraldas. Sealtpeale meisterdatakse Leisis igal aastal ise pilli. Aardam võib õpetada hiiurootsi kandle, vilepilli ja moldpilli valmistamist. Ta on meisterdanud ka toru-, parmu- ja põispille ning karjasepasunaid.

Meisterdamine on puhkus

Kaire Ollino Lindilt teeb kannelt tütrele. “Tütar tahtis õppida kitarri, aga siis tuli selline pakkumine ja mõtlesime, et proovime, kuidas kandlemäng läheks,” ütleb ta.

“Kaks aastat käisin vaatamas ja lõppkontserti kuulamas,” räägib Malle Tosin Jõõprest. “Siis otsustasin, et viimane aeg on ise tulla. Olen saanud superkogemuse. Naudin igat lüket peitliga.”

Ahaste külast on kolm pillihuvilist. “Naabrinaine andis mõtte tulla,” lausub Merike Nelis, kes teeb pilli oma kaheksa-aastasele lapsele. “Poleks uskunud, et kandle valmis saan. Nii võõras asi,” räägib ta, näidates rakku sõrmel. “Aga kui hoogu satud ja tegema hakkad, võib kõik muu unustada. Üle tüki aja hea puhkus.”

Tartu ülikooli tudeng Maiu Lünekund oli kandlelaagris ülemöödunud aastal. “Igal aastal kutsutakse meid kandletundi, et saaksime uusi lugusid õppida ja oskust värskendada,” jutustab ta. Kuigi laagrikutse sai ema, tuli tema asemel Maiu, teadmata täpsemalt, mis laager see on.

Kandlemäng pakub lusti

“Ma olen väga rahul, et tulin,” lausub Maiu. Kursus oli raske, sest puidutööriistad olid võõrad. “Kogu aeg tuli üle küsida, aga õppisime palju ja kõigil naistel tulid kandled välja. Meister oli meiega väga kannatlik.”

Teisel päeval hakkasid laagrilised õppima kandlemängu eelmises laagris valmistatud kanneldel. “Kandlemäng pakub täiskasvanutele suurt lusti,” teab Harjumaalt Tabasalust tulnud muusikaõpetaja Helle Suurlaht. “Üsna paljud hoiavad esimest korda pilli käes. Seda suurem on rõõm pillimängust.” Kõik kandled kõlavad tema sõnul erinevalt. “Igaüks teeb oma hingele vastava pilli,” sõnab Suurlaht.

Igaüks meisterdab kuue päeva jooksul koos lapsega oma pillile viltimistehnikas koti. Jõõpre kooli käsitööõpetaja Ivi Sutt näitab, kuidas valmivad pillikotid. Teha saab kas nunovilti, mis on Jaapanist pärit tehnika, kus marlile või muule kangale vilditakse peale villakihid. Teine on nõelviltimine, kus villasele kangale toksitakse nõelaga vilt kinni ja seejärel läheb töö viltimismasina alla.

On veel kolmaski võimalus – vilditud pilt üle õmmelda. Lapsed teevad samas tehnikas noodimappe või pillikotile väiksemaid pilte peale. Lapsi on kursusel koolieelikutest teismelisteni.

Laager lõpeb pühapäeval kontserdiga, kus kõik mängivad omavalmistatud pillil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles