Hajali küladest laste kooli sõidutamine käib valdade vastutusel

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilingi-Nõmme gümnaasiumis on tunnid läbi ja õhtusele Saarde valla bussile jooksevad lapsed bussijaama ooteplatsil koduteele asudes tormi.
Kilingi-Nõmme gümnaasiumis on tunnid läbi ja õhtusele Saarde valla bussile jooksevad lapsed bussijaama ooteplatsil koduteele asudes tormi. Foto: Urmas Luik

Valdade õlul lasub nagu enesestmõistetavalt kohustus korraldada oma õpilaste kooli ja koju sõitu, tuua nad kokku hajali küladest ja metsatagustest eurotki selle eest riigilt vastu saamata. Ja valdadel pole valikut, sest õpilasliinideta kustub viimanegi säde, mis kaugeid maakohti hinges hoiab.

Olukorra piltlikustamiseks valime Pärnumaa suurima valla, 707ruutkilomeetrise hõredalt asustatud Saarde, kus keskmiselt elab seitse inimest ruutkilomeetri kohta. Igal koolipäeval sõidab kolm valla oma bussi kolmel õpilasliinil maha 350 kilomeetrit ja eelarvest kulub selle möödapääsmatu kohustuse täitmiseks 67 490 eurot aastas.

Lisades Pärnumaa omavalitsuste liidu kaudu maaliinidel tasuta sõitjad, nii kooliskäijad kui huvitegevusest hõivatud, ulatub õpilasvedude maht Saardes 95 867 euroni. Kuigi see ei ole suur tükk valla selle aasta eelarvest, on ka 2,5 protsenti kopsakas väljaminek. Keskeltläbi sinnakanti või veidi üle jääb teistegi valdade eelarvest õpilasveo korraldamiseks plaanitud rahasumma suurusjärk.

Piirideta õpilasliinid

Tavalise koolipäeva lõpp. Kilingi-Nõmmes keerab bussijaama platsile Saarde valla kirjadega, aastaid näinud Volvo buss, millele vihma- ja tuulevarjus kobaras olnud lapsed tormi jooksevad, kuigi istekohti jätkub kõigile.

Viimane neist lastest jõuab koju pärast vallakeskusest teeleasumist üle tunni hiljem. Selleks ajaks on ülejäänud sellel 50kilomeetrisel ringil olijad koduseinte vahel.

“Peab ära harjuma,” ütleb too õhtuse ringi kaugeim laps, seitsmendas klassis õppiv Tiina, kui ta poole viie paiku Oissaare külas bussilt maha astub.

Kell 7.15 Kanaküla laante varjust koolibussile astumisega alanud koolipäev on lõppenud. Oissaarest käivad paarikümne kilomeetri kaugusele Kilingi-Nõmme kooli ka esimese, üheksanda ja kümnenda klassi õpilane. Nende kodukoht on külas, millest liinibussi lähima peatuseni on oma viis kilomeetrit metsavaheteed.

Õpilasliine teenindavad vallaettevõtte OÜ Saarde Kommunaal egiidi all sõitvad bussid ja ühte pikemat pärastlõunast ringi kaasa sõites märgib ettevõtte juhataja Taavi Lemming, et selliseid treppis kruusateid ei saa vihmailmadega hööveldada. Valla kruusateed on valla mure, aga kruuskattega on ka külasid ühendavad riigiteed.

“Meie bussidel on rahvusvahelise veo õigus, remonti tehakse neile teeninduses, aga igal koolipäeval peavad need sõidus olema,” kostab Lemming.

Kõnealune õpilasliin ületab kahe kihelkonna, Saarde ja Halliste piiri ning maakonnapiirigi, tuues-viies Abja valda Luhtamäle suure pere seitse koolilast. Vahepeale jääb kilomeetreid metsa- ja võsavahelist teed, kokkukukkunud taresid ja taevasse kõrguvaid korstnajalgu nagu läinud aegade mälestusmärke suurtaludele.

Kulukas tükk eelarvest

Õpilasveole plaanitud eurode kohta arvab Saarde abivallavanem Andres Kukk, et see, kas see number on suur või väike, jäägu vastavaid võrdlusandmeid omavate isikute otsustada.

“Meie eelarve suuruse juures pean seda päris suureks kuluartikliks,” tõdeb Kukk. “Õpilasvedude kulud on reaalselt minimeeritud meil võimalikult väikeseks, nii et enam kokku hoida pole võimalik, piisab ühest suuremast erakorralisest bussiremondist, kui sinna reale oleme sunnitud lisaraha leidma. Ja mis saab siis, kui ükskord ei lubata õpilasliinidele enam üle kümne aasta vanuseid busse? Siin saab minu mõistus otsa.”

Kuke arvates oleks üks säästmise ja koostöökohti naabritega omavalitsuslike piiride kaotamine õpilasliinide teenindamisel. “Miks ei võiks Saarde buss hommikul Tõitoja ja Ristiküla lapsi viia Surju ja tuua sealt Kilingi-Nõmme gümnaasiumi keskastme õpilasi? See on vaid üks näide, teine suund oleks Viljandi maakond ja Mõisaküla linn,” nimetab ta variante.

Kuke kolleeg, Häädemeeste abivallanem Toomas Abel räägib, et nemad tellivad õpilasvedu aktsiaseltsilt Häädemeeste VK, et tuua Massiaru piirkonna õpilased vallakeskusesse. Koolist koju saavad nad sõita maaliinibussiga.

“Ühe ringi pikkus on ligi 80 kilomeetrit ja vallaeelarvesse tuleb selleks planeerida umbes 11 000 eurot aastas, aga riigi toetusega või ilma – vald on kohustatud neid sõite korraldama,” rõhutab Abel.

Abel järeldab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse lugemisest, et sellele tuginedes oleks võimalik riigieelarvest eraldada toetusi valdadele ja linnadele õpilasveokulude katteks, kuid tarvis on sellekohast määrust.

“Arvestades olukorda ja kõike seda, milleks riigieelarves raha ei jätku või mis ei ole rahajagamise käigus prioriteetseks osutunud, on suhteliselt tulutu selle nõudmise esitamine, kuigi küsimust tuleb päevakorral hoida,” nendib Abel.

Palli lööb Abeli väljendatud arvamusväravasse tagasi haridus- ja teadusministeerium, mille kommunikatsioonibüroo konsultant Asso Ladva kinnitab: kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse väljatöötamise ajal lepiti kokku, et õpilastransport jääb kohaliku omavalitsuse ülesandeks, ja sama säte sisaldub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.

“Kindlasti tuleb õpilastranspordi teema arutusele koolivõrgu korrastamise protsessi käigus, mida haridus- ja teadusministeerium koostöös kohalike omavalitsustega kavandab,” selgitab Ladva. “Nende läbirääkimiste jooksul tuleb kokku leppida, kuidas ja kes õpilastransporti korraldab ning kuidas seda rahastatakse.”

Määruse konnasilm

Kodumaakonnas valdade õpilasliinidest kõneldes kostis nagu ühest suust pädevate ametnike kinnitus, et riik on omavalitsustele pannud õpilasveo korraldamise kohustuse, kuid raha selle ülesande täitmiseks ei eralda.

“Valla koolibuss on puhtalt omavalitsuse rida,” ütleb Tori abivallavanem-majandusnõunik Heiki Haas. “Väga tihti öeldakse meile, et selle raha saab tasandusfondist, see tasandusfond on tõepoolest nagu suur X, millele valitsus võib alati viidata, aga õpilasvedu on väikesele vallale nagu Tori päris suur koormus.”

Tuginedes Ladva sõnadele, saavad omavalitsused sõna sekka öelda “koolivõrgu korrastamise protsessis”. Seniks väärib meelespidamist, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 86. paragrahvi 6. lõige näeb ette, et riigieelarvest võib valdadele ja linnadele anda toetust õpilaste transpordi ja gümnaasiumiõpilaste majutamisega seotud kulude katteks.

“Raha peaks jaotama Eesti Vabariigi valitsus vastava määruse alusel, mida siiani koostatud ei ole, sest omavalitsused pole õpilaste transpordile riigieelarvest toetust saanud,” leiab riigikogu liige Annely Akkermann.

Riigikogu keskkonnakomisjoni ja riigieelarve kontrollkomisjoni kuuluv Akkermann lisab, et riigieelarvest toetatakse maakonna ühistransporti ja Pärnumaa vallad lisavad sellele eraldisele igal aastal umbes 400 000 eurot, et maakonna lapsed saaksid kooli ja tagasi sõita tasuta.

“Pärnu linna lastel sellist privileegi ei ole, nad peavad ostma õpilase kuupileti, kuid saavad sellega sõita kõikidel muudel liinidelgi, mitte ainult kooli ja kodu vahet,” nendib Akkermann.

Häädemeestest vaadates tõdeb Abel, et koolide arvu vähendamisel transpordivajadus suureneb ja liinibusse maal eriti juurde ei tule.

“Samal ajal oleks see summa, millega riik võiks toetada valdade õpilasvedu, võrreldes õpetajate palgatõusu või muude kulutustega, üpris tagasihoidlik, eriti kui arvestada ainult valdade tellitavat või oma transporti, mitte kogukulu koos ühistranspordiga õpilaste veoks,” järeldab Abel.

Oma või rendibuss

Mõni omavalitsus kasutab õpilasveoks oma busse ja hoiab palgal bussijuhte, teised rendivad ühissõidukeid, kolmandad ostavad teenust vedajafirmadelt. Olgu variant milline tahes, juhtide hambaid paneb kiristama kohalikke teid pidi sõitmine.

Need karjuvad remondi järele eriti sügisel. Teadmisega, et riigieelarvest on tänavu eraldatud kohalikele teedele ja tänavatele veidi üle 300 euro kilomeetri kohta, riigiteedele aga ligemale 14 korda rohkem ehk 4361 eurot kilomeetri kohta. Kütuseaktsiisi maksavad aga võrdselt nii maa- kui linnaelanikest sõidukitankijad.

“Omavalitsusel on kasulik veoteenust sisse osta, siis ei pea hoidma palgal bussijuhti, tegema tehnilist hoolet ja asendusbuss on suurel firmal kohe võtta,” põhjendab AS Mulgi Reisidelt valla õpilasveo teenuse ostmist Audru vallavalitsuse liige Eino Ojandu.

Halinga valla majandusnõunik Tiit Talts ütleb, et neil on oma bussiliin äraproovitud variant, mille juurde tagasi ei minda. Vallaliin number 31 teeb kaks ja number 32 kolm ringi päevas ja Venderloo Vedudel on koolipäevas keskmine läbisõit 300 kilomeetrit.

“Tellimusvedaja teenus on parem, siis ei ole vallal bussidega muret, nüüd ei ole meie küsimus, kust leida asendusbussi, sest selle nagu ka remondi eest vastutab lepinguline vedaja,” eelistab Taltski omavalitsusele teenuse ostmist.

Kauaaegse Toompea kogemusega mees, Surju vallavanem Jaanus Männik arvab, et maakonnaliinide osa valdade laste koolijõudmisel peaks olema suurem.

“Maakondlikke õpilasliine peavad vallad üleval, suuri ja häid teid pidi liiguvad suured bussid,” mainib Männik ja leiab, et riik vaatab kõnealusele teemale küllalt kergelt.

Valla oma busside pooldajad ütlevad põhjendusena, et enda juht sõidab iga ilma ja teega, talle on südameasi tuua lapsed kooli ja viia nad tagasi koju.

Rohu ja leiva järele

Tegelikkuses täidavad valdade koolibussid Tallinna-keskses riigis veel ühte ülesannet, millest ehk valjusti ei kõnelda. Nende bussidega pääsevad küladest välja sealsed elanikudki, kellel on vaja tulla vallakeskusesse arsti juurde, apteeki, toidupoodi. Vallad korraldavad nagunii kord-paar nädalas toiduringe, toomaks ühistranspordist äralõigatud paariks tunniks poodi ajal, kui õpilased on koolis.

“Kohati ongi koolibuss ainus vallasisene sõiduvõimalus, näiteks Tõhelas ei ole enam poodi ja leiba-saia saab osta vallakeskusest, kus on ka perearst ja apteek,” ütleb Tõstamaa vallavanem Toomas Rõhu.

“Lepplaane külas käib küll liinibuss, kuid kellaajad on sellised, et sobivad pensionäridele linnas käimiseks, mitte lastele kooli ega sealt koju jõudmiseks. Ja kuigi meie valda läbib Tallinna–Pärnu maantee ja paljud elavad selle läheduses, vajatakse sealgi valla koolibussi,” räägib Are vallavanem Lauri Luur.

Koolibussid jõuavad hommikuse õpilasringiga suurematesse keskustesse enamasti ajaks, kui sealt saab ümber istuda linna (Pärnusse) sõitvale bussile. Asjatoimetuste kiirus sätitakse nii, et jõuda pärastlõunasele koolibussile ja sellega kodukülla.

Mõnes vallas kehtib sellisteks sõitudeks hinnakiri, teises lähtutakse oma elanike tasuta teenindamisest.

Kodukoha hingus

“Kuigi tahtmine on vallaelanikele võimalikult vastu tulla, et nende elu oleks lihtsam ja õpilaste vedu tihedam, oleme oma rahaliste võimalustega piiri peal ja me ei saa siin ju Kreekat teha,” kostab Ojandu linna külje all Audrut silmas pidades.

Paikuse vallavanem Kuno Erkmann märgib, et riik peab leidma raha inimeste liikumisvõimaluste parendamiseks, seega ühistransporti läbimõeldult korraldama. Pärnuga piirnevas suurvallas teeb oma buss koolipäeviti neli ringi, alustades esimesega pool seitse ja viimasega kell kolm pärastlõunal ning sõites läbi ligi 200 kilomeetrit. Abi on kokkuleppest Pärnu linnavalitsusega: liin number 15 sõidab hommikul ja õhtul Silla külast üle kahe kilomeetri edasi, Servakuni. Õpilaste pärast.

“Mõistus ja süda keeldub lõpetamast vallasiseseid liine,” kinnitab Erkmann. “Omavalitsustes on vajadus ühistranspordi järele suur, maakond on suur ega saa kõiki kohti võrrelda tõmbekeskustega, kuhu mõnest külast käib vaid paar bussi päevas.”

Kamaluga kohustusi, näpuotsaga raha. Selline näib olevat riigi tasandil otsustajate arusaam ajal, kui inimene on majanduslike põhjendustega surutud etturiks.

“Omavalitsuste tulubaasi ning tasandusfondi mahu vähendamine on seadnud vallad väga keerulisse olukorda, kus kõiki ülesandeid tuleb täita, aga raha selleks on aina vähem,” tõdeb riigikogu väliskomisjoni liige Kadri Simson. “Tugevas ja hoolivas riigis peab tasuta ja hea haridus olema kättesaadav kõikidele lastele, vaatamata elukohale, õpilastransport ei saa olla vaid kohaliku omavalitsuse vastutada,” väljendab Simson Keskerakonna seisukohta.

Madalama mäe otsast võttes on nii, et vallas, olgu see suur või väike, on kõik asjad omavahel seotud ja iga muutusega kaasnevad inimestele ning paikkonnale pikaajalised tagajärjed. Loobudes oma õpilasliinidest, kaob paljudest küladest laste igapäevane kooli- ja kojujõudmise võimalus, maa tühjeneb ja kodukoha soojale hingusele surub jäiselt vastu riigipoliitikaga kujundatav tõde: elada saab vaid (suur)linnades.

Valdade oma õpilasliinid

Are: teenindab kaks rendibussi. Päevane läbisõit 55 kilomeetrit, kolm liini.

Audru: AS Mulgi Reisid, päevane läbisõit 130 kilomeetrit, üks liin.

Halinga: OÜ Venderloo Veod. Päevane läbisõit 300 kilomeetrit. Kolm liini.

Häädemeeste: AS Häädemeeste VK. Päevane läbisõit 80 kilomeetrit, üks liin.

Koonga: valla kaks bussi. Päevane läbisõit 150 kilomeetrit, kolm liini.

Paikuse: valla buss. Päevane läbisõit 150–200 kilomeetrit, kaks liini.

Saarde: valla bussid. Päevane läbisõit 350 kilomeetrit, kolm liini.

Sauga: OÜ Venderloo Veod ja FIE oma bussiga. Päevane läbisõit 138 kilomeetrit, kolm liini.

Surju: OÜ Veksa. Päevane läbisõit 150 kilomeetrit, hommikul kaks, õhtul kolm ringi.

Tootsi: valla buss. Päevane läbisõit ligi 100 kilomeetrit, üks liin, st hommikul töölisi Vändrasse Wendresse viiva bussiga tuuakse lapsed kooli ja õhtul tuleb vastupdi sõit.

Tori: OÜ Venderloo Veod ja valla oma buss. Päevane läbisõit 130 kilomeetrit, kaks liini.

Tõstamaa: valla buss. Päevane läbisõit 253 kilomeetrit, kaks liini.

Varbla: valla buss. Päevane läbisõit 130 kilomeetrit, üks liin.

Vändra: valla buss. Päevane läbisõit ligi 200 kilomeetrit, üks liin.

Lavassaare, Kihnu ja Tahkuranna vallal ega Vändra alevil pole oma õpilasliine.

Andmed: Pärnu Postimees

Märksõnad

Tagasi üles