Õllejoomist alustatagu hommikul

Jäi selgusetuks, kui mitu liitrit õlut on vaja ära juua, et õllesommeljeeks saada, igatahes kallati õllelaskmise harjutamise käigus valamust alla kümneid liitreid hüva märjukest. Foto: Ardi Truija

Võiks arvata, et õllejoomises pole muud kunsti, kui et nööbi aga punn maha, keera pudel suule ja kulista. Tegelikult on humalamärjukese pruukimine ja serveerimine märksa keerukam ja nüansirikkam, selgitas Pärnus koolituse teinud Eesti esimene õllesommeljee Kristjan Peäske.

Esiteks peab õllesõber seda hüva jooki, mida hakati pruulima juba vähemalt 8000 aastat tagasi, tundma. Tundma saamiseks ei ole aga paremat moodust kui seda igal hommikul, võib-olla juba enne päeva esimest kohviannust proovida.

Õlu juba õhtul kappi

Selle eeldus on kinni pidada reeglist, mille kohaselt tuleb külmik õlledega täita juba tööpäeva lõppedes, mitte uue päeva alguses. Ehk käige juba õhtul töölt tulles poest läbi, siis on kohe hommikul hea meelde tuletada, kuidas odramärg maitseb.

Kuid stopp! Tark ei torma. Veel enne, kui asuda päeva esimese õlle kallale, tuleb väikese klaasi jagu õlut välja lasta ja maha kanda. Või tualetti. Alles siis olete valmis pudelit avama.

Enne avamist tuleb taarat rahulikult, sujuva randmeliigutusega 180 kraadi üles-alla keerata: nõnda segunevad peaasjalikult veest koosneva õlle sees lõhna- ja maitseained ühtlaselt kogu pudelis. Siin on üks erand: elus õllega ehk juhul, kui pärm pudelis alles elus, ei maksa nõnda käituda. Mitte et pärm selle peale solvuks, aga nii saate tulemuseks vedeliku, kus pärmi maitse ja lõhn käivad kogu lõhna- ja maitsebuketist tugevasti üle.

Britid joovad pissi

Õlut välja valades jälgige, et klaas oleks puhas ja kuiv. Ning et õlu läheks kindlasti õlle-, mitte siidriklaasi. Samuti pole viisakas klaasi keskmise või ülemise osa külge klammerduda. Ei, etikett näeb ette, et klaasi tuleb hoida alumisest kolmandikust.

Veel olulisem on jälgida, et õlut jääks katma kahe sõrme paksune vahumütsike. See annab õllele mahedama ja rikkalikuma maitse, kuna ei lase gaasilisel märjukesel joojale agressiivselt kurku ega ninna karata. “Kui kellegi esimene õlu oleks ilma vahuta, arvaks ta, et õlu on ikka vastik jook,” usub Peäske, kelle sõnutsi võib õlle, mida katab näiteks ainult ühe või vastupidi, koguni kolme sõrme jagu vahtu, valajale joonelt tagasi anda ja uut nõuda.

Siingi kehtib üks erand. Brittidele ei maksa vahuga kaanetatud humalavett pakkuda, kuna nad ei ole maitsega, mille vaht õllele annab, harjunud. Nende vaesusest ja umbusust kantud traditsioonid ei luba vahu eest maksta. Kui ikka on tellitud pindi jagu õlut, olgu klaasis kriipsu pealt pint jooki ega grammigi vahtu.

Kõigile ülejäänud õllesõpradele võib julgesti vahuga odrarüübet pakkuda. Kui nad just eraldi ei märgi, et nad seda ei soovi. “Kui keegi tahab ilma vahuta, laske talle see piss välja,” ei maksa Peäske arvates inimestega vaidlema hakata.

Asi on maitses

Levinud arvamuse järgi on õlle kõrvale kõige parem rebida kuivatatud kala või veidi peenemas seltskonnas juustu. Ükskõik mis õlle kõrvale.

Peäske päris nii ei arva. Tema õpetuse kohaselt tuleks otsida õllest samu maitseid mis toidust. Ehk magusa toidu kõrvale rüübata magusat ja kerge toidu juurde kerget õlut.

Heleda õllega sobivad näiteks vürtsikad Aasia road, pitsa, BBQ-kaste. Mõrkja pils-tüüpi ehk humalaõllega klapivad kala ja muud mereannid, sushi, magushapud Aasia toidud.

Tõmmu Hiiu ja teiste seesuguste õlledega lähevad hästi kokku grillkana ja kuumsuitsukala või grillitud toorsuitsu- ja peenikesed verivorstid. Pikalt küpsetatud tummiste paja- ja muude raskete roogade kõrvale on kõige parem rüübata porterit.

Teisalt jälle: asi on maitses ja rääkigu Peäske mida tahes, neid autodidaktidest õllesommeljeesid, kes elu jooksul kusagil tagahoovis või Turu peatuses sadu liitreid õlut nahavahele keeranud, ta nagunii ümber ei veena. Polegi vaja.