Arhiivist ⟩ Politsei noortekambast: Nad lähevad järjest jõhkramaks, nende kuriteod aina raskemaks (76)

Lauri Habakuk
, tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsed lähevad järjest jõhkramaks.
Lapsed lähevad järjest jõhkramaks. Foto: Andres G. Adamson

Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Üllar Kütt tunnistas, et politsei ei saa nii nagu teisedki ametid siinse umbes kümneliikmelise lastekamba ohjeldamisega hakkama. Pole olemas viisi, kuidas seda teha.

Siiski ei istuta käed rüpes. ­Juba selle aasta alguses peaksid Küti sõnutsi kohtuma eri ametite esindajad, algatamaks samamoodi nagu lähisuhtevägivalla puhul juhtprojekti probleemsete noortega tegelemiseks.

Tean, et politsei mure on siinsete probleemsete noorte pärast päris suur.

Meil on alaealisi, kelle puhul tunneme, et me ei saa nendega hakkama. Terve riik ei saa. Nad on õnnetud lapsed. Paljud on neist ise ohvrid: pärit katkistest peredest, kannatanud koduvägivalla all. Või ei saa vanemad nende kasvatamisega hakkama.

Neist osaga kohtume aastas koguni 100 korda. Fikseerime, millega nad on hakkama saanud, ja edastame info kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatele. Nemad proovivad rakendada ­lastele eri sotsiaalprogramme ja mõjutusvahendeid. Neil lastel puudub aga igasugune huvi nendes programmides osaleda: nad ei lähe kohale. Koolis nad ei käi. Üksjagu on neid, kes ei käinud eelmisel aastal üldse koolis.

See on surnud ring. Uued teod tulevad aina peale. Paljud neist pole veel 14aastased ehk vastutusealised. Nad teavad väga hästi, et neid ei saa karistada. Nad lähevad järjest jõhkramaks, nende kuriteod aina raskemaks.

Ainus kool, kus lapsi saab jõuga kinni hoida, asub Tapal. Seal peaks olema praegu neli Pärnumaa last. Selles pundis, millest meie räägime, on kümmekond aktiivset liiget. Osalised pidevalt vahetuvad: kord on kaasas ühed, kord teised.

Mõni elab turvakodus. Neil on väga head tingimused: ilus maja, soe söök. Ometi ei taha nad seal püsida. Neil on huvitavam minna õhtul linna peale. Siis ­tulevadki lood, kus ostukärusid visatakse parkimismaja katuselt alla, poodides lõhutakse lifte, turvameestega mängitakse kassi ja hiirt. Süüdimatult hakatakse korralekutsujatele vastu. Ütlevad: “Mis te meile teha saate?” Üsna suur on tõenäosus, et mõne aja pärast panevad need lapsed toime väga raskeid kuritegusid.

Niisiis, kui nüüd kiiremas korras keegi head lahendust välja ei mõtle, läheb olukord käest.

See pole normaalne, kui 13aastasel lapsel on olnud politseiga oma paarsada kokkupuudet. See tähendab, et oleme ühiskonnana jäänud väga hiljaks või teinud midagi väga valesti.

Kommentaarid (76)
Copy
Tagasi üles