Tagaplaanil kangelased: tule peremehed uinuvad viimasena

Tänavu on laulu- ja tantsupeoks valmistatud toredad vihmakeebid kirjaga “Vihm, minu arm!”, mida tule tulemise tehniline meeskondki uhkusega kannab. 

FOTO: Laura Vadam

Eile õhtul, kui tantsijad keerutasid jalga ja lauljad hoidsid häälepaelad soojas, sammusid sinistes särkides mehed Kurgja talumuuseumi rehetuppa. Õdusas majakeses ootas neid laual kauss rammusat kartuliputru, pott silku, taldrikutäis vormileiba, kohupiimakook ja kodune karask. Isu oli meestel niivõrd suur, et üks hetk käisid silmad üle kõrvallaua, nägemaks, kas seal on miskit head ja paremat veel alles. Oli küll.

Laulu- ja tantsupeo Pärnumaa kuraator Alli Põrk ulatas kausi pudruga meestele, kes tõstsid taldrikule juba mitmenda portsu. Seda ei saanud neile pahaks panna. Tihti öeldakse, et mehed söövadki rohkem. Ent toeka sooja õhtusöögi olid need mehed välja teeninud, sest just nemad ärkavad iga päev kõige varem ja uinuvad viimasena, olles laulu- ja tantsupeotule valvsad tehnikud.

Jaak Kortel, Lembitu Valdmets, Hannes Plinte, Ott Lehtmets ja Urmas Jõesoo istuvad sama laua taha, kook söödud ja kohv joodud, vaadates aknast tugevat hoovihma ja valmistudes kontserdi lõpuks. Nende paus on just etenduse ajal, mil teised pidutsevad. Tule tulemise tehnilise meeskonna liikmed on konkreetsed ja ütlevad kohe alguses, et nemad ei võta sõna kultuuri ega programmi asjus. “Meie tagame, et tuli põleks,” teatas Valdmets.

Mehed rääkisid, et kogu aeg põleb kolm tuld. Vahel on neid kaks: enamasti just praamidel, kus rohkem pole lubatud. Tuli püsib tõrvikus keskmiselt kaks tundi. Enda kätega valmistatud laternates võib leek põleda üle 24 tunni. “Ja siis inimesed küsivad: kas tõesti ei kustu tuli ära?” meenutas Kortel, kes vastab seepeale: “Ei kustu, kui oskad teostust ette mõelda.”

Tule peremeeste sõnutsi ei teki olukorda, kus tuli võikski ära kustuda. Isegi üle mere sõites ei juhtu midagi. Laternas on tuli alati olemas. Just Kortel on see, kes peab mõtetega ülejäänud seltskonnast kaks–kolm sammu ees olema. “Olen rääkinud kuraatoritega ja kogu asi jookseb mul peas,” lisas ta.

Kümne päevaga on välja kujunenud mustrid ehk teatud tule üleandmise üritused sarnanevad. Siiski tuleb ette muutusigi. “Meie jälgime ikka, et tuli põleks,” rõhutasid nad veel kord.

Eesti meestelaulu seltsi liikmed ja koorilauljad tõdesid, et tuleb osata end kogu teekonna vältel tunnetest distantseerida. Nemad peavad käima samm ees ega saa rahvarõivas peolisi pikalt vaatama jääda. “Ei tohi tekkida rumalat hetke, mil mõtleme, mis nüüd saab,” tunnistas Kortel. “See protsess eeldab kainemat mõtlemist.”

Sellegipoolest on siin-seal eri külade pidustustele pilk peale heidetud. Tantsusammudki juba selged, sest repertuaar kordub. Keegi pole veel aga tantsule kutsunud. Ühtlasi rääkisid mehed, et südamesse on läinud just väiksemate paikade tseremooniad, kus kohalikud lehvitavad ja kogunevad ühiselt tule tulekut oma silmaga kaema. “See on eriti südamlik ja pidulik,” kinnitasid kõik. Kortelile läks iseaäranis hinge paadisõit Vigala jõel.

Kolleegi huvist küsisin, miks pärnumaalased annavad tuld edasi valgetes kinnastes. “See on Pärnumaa eripära,” kostis Valdmets. “Teistes maakondades pole seda siiani olnud. Me ei teagi, millest see tuleb.” – “Pärnakatel on käed mustad!” pakkusid kaaslased kõrvalt.

Numbreid

  • Tule tulemise tehnilise meeskonna jutu järgi kulub kogu teekonna läbimiseks 150 kilo gaasi.
  • Tõrvikus põleb tuli umbes kaks tundi, laternas üle ööpäeva.
  • Töötunde ei oska mehed kokku arvutada.
  • Meeskonda kuulub 28 inimest.
Tagasi üles